Nonii, tagantjärgi paneb ikka selle laupäevase tripi ka kirja. Muidu need küsimused ei lõppe ja muidu pärast jälle ise ka ei mäleta, et mis oli ja kuidas:)
See Terra Feminaarum on ses mõttes konksuga regatt, et pole mingi tavaline märgivõtu ralli. Selle asemel vaja ümber Naissaare purjetada, pealegi veel vabalt valitud suunas. Eelmisel aastal polnud see regatt Svea plaanides ja siis Hard sõitis seda oma tütardega, ja kõrbes. Sel aastal oli meil meeskond koos, aga prognoos oli jälle ohtlikult kidura tuulega… Sellise pika sõidu puhul paneb see nõrk tuul folboodid RJ-ide ja teiste plastikutega võrreldes juba ette grammi raskemasse seisu. Vaja siis eriti targalt sõita…
Kuna varasemast on palju loetud ja kuuldud lugusid, kuidas päripäeva minnes kõva edu on saadud vastupäeva minejatega võrreldes ja seda isegi juhtudel, kus sõidu käigus on tundunud tohutu eelis ning kiusatus vastupäeva minna. No siis oli meil kindel plaan sellele kindlaks jääda. Eriti, et eelmisel aastal ju ka puhus läänetuul ja vastupäeva minnes saime seal kannatada… Plaan oli siis minna kõrgele Paljassaare külje alla ja sealt siis päripäeva.
Start sai nigelavõitu. Oht oli, et Frida lükkab meid kaatrisse ja pidime käigu maha laskma, startides nende ahtris. Kohe ei taibanud ära ka pautida ja sekund hiljem enam ei saanud, kuna Estellale oleksime ette jäänud. Õnneks nad varsti pautisid ja saime ka minna. Greta jäi starti sõna otsese mõttes hiljaks, tuli otselennuga sadamast ja pautis ka kohe paremale, merele. Millalgi tuul vist keeras ka natuke ja kuna nagunii plaan nägi ette Paljassaare alla ju minna, siis pautisime tagasi ja läksime. Ilm oli kuradi ilus, juttu jagus ja ikka nautisime seda minemist…
Frida läks ka suht Paljassare poolt, meie läksime kaldale veelgi lähemale. Greta oli sõitnud pigem merelt, aga lõpuks tuli ka Paljasaare alla välja. Oli meist kaugemale jäänud võrreldes stardiga. Olivia tuli ka merelt ja ei roninud liiga Paljassare äärde. Teisi me väga ei näinud ega vaadanud, kuna läksid vobsee merelt ja tundus, et lähevad vastupäeva ringile.
Meie aga seal Paljassaare ääres sõitsime ennast kenasti tuuleauku. Saime näha kuidas Greta meile järele tuli ja pealt mööda hakkas minema. Oli meist 100 meetrit pealpool traaversis kui me käigu uuesti sisse saime ja läksime nüüd pikalt kõrvuti kuni vähehaaval hakkasime jälle ette ja üles saama, kuni Greta meil lõpuks ahtris oli. Paljassare tipp oli siis möödas ja eest ära olnud Frida ning Olivia väga pikalt pikalt eest läinud. Frida vist isegi läks ühe halsiga kogu selle otsa ja vist isegi saare peal ei pautinud. Olivia pidi lõunatipu võtmiseks ikka üles vähemalt pautima, Tipa niisamuti. Greta meie ahtrist muidugi pautis peagi üles, meil kurss lubas peaaegu et fridamoodi otse minna. Lõpuks siiski tuul veidi keeras ja pidime kõrguse võtmiseks pautima. Üldiselt see aeg kõik oli suht kiduras tuules juba olnud, Frida jt kadusid silmist ja meie ainukeseks lootuseks oli, et vastupidi tulijaid me veel niipea nägema ei hakka. Greta tegi Paljassaare ja Naissaare vahel kaks pauti kõrguse saamiseks ja läks nüüd saarele suht lähedalt. Möödunud aastast oli meil meeles kogemus, et läänetuulega saare pealttuule servas oli korralik vaikus – ja me läksime nüüd grammikese kaugemalt kui sügavus ja otsekurss oleksid lubanud. Ja see tasus ära ka. Greta, kes peale Paljasaaret nagunii oli meist maha jäänud, kaotas nüüd seal saare servas üha enam lisaks. Kusjuures meie kaugus saarest erineski vaid mõnisada meetrit. Siiski oli sellest edust jube vähe lohutust, sest nüüd sedasi seal alles lõunatipust möödudnuna päikeselõõsas olematu kiirusega krüssates, ülla ülla, tulid meile kõigepealt vastu terve kamp esimese grupi jahte ja nende järel kohe ka Estella ja Gamajon… Mitte et ülejäänud purjetemine kuidagi kurvem oleks olnud, aga kohtadega oli selge ja pigem oli küsimus, kas esimesed meil äkki aega kinni ei sõida…
Ja ega seal muud enam juhtunudki erilist. Mööda saare kaldaäärt tulnud Greta oli veelgi jäänud, kõik teised eest kadunud ja juttu jätkus meil kauemaks. Kusagil 2/3 peal saare taga saime spinni panna juba ja külgtuules ok hooga tulla. Peale põhjatippu üllatas see, milline kena tõmbetuul ootas meid saare alumisel nö. varjuküljel. Spinn alla ja saime seal mõnusa lennuga lasta vabas tuules piki saart… Ilmselt olid seda võimalust nautinud ka vastupäeva läinud jahid… Greta kusjuures pikalt veel tuli seal oma kena kollase spinnakeriga, kuni mingi õmblus oli katkenud ja saavad nüüd tuunida seda.
Saarest möödas panime me ka jälle spinni ja üle lahe oli kena tiksumine nüüd juba üha vaibuvas tuules. Hakkas juba jälle meenuma eelmine aasta, kus lõpuks täiesti seisma jäi, aga sekord päris nii ei läinud. Lõpetasime ikka lootusetult õhtul ja tunne oli peaaegu nagu oleks füüsilist tööd teinud. Mis mõte on põhikonkurenti Gretat ligi 20 minutit võita kui ülejäänute käest tunniga peksa saad? No natuke see siiski päästis päeva:) Ja ehk jälle gramm targemad tulevasteks regattideks!
Möödunud aasta sama regatt Svea logiraamatust: https://folkboot.ee/2013/06/seiko-cupi-terra-feminarum-lastega-merel/
Tulemused:
Lugu ja pildid DELFIS