Kõik algas sellest, et kõigil on nii pagana palju tegemist nädalavahetustel, et purjetama ka enam ei jõuta:) Nii polnud mul kusagilt võtta ei Svea originaalmeskonda ega ka mitte asendust – no ma päris kõigile ka ei viitsinud pakkuma minna ja pigem otsustasin, et lähengi üksi siis ja vaatan, kui palju siplemist üksi purjetades on. Mootorit ikka talvekorterist ära ei hakanud tooma, aga rooli lukustamiseks konstruisin lahenduse, mis üsna laitmatult toimib, andes võimaluse kurssi hoides vajadusel roolist lahkuda. Aga no muidugi kui mu õrnas eas (9 ja 11) tütred Inessa ja Elisabeth kuulsid, et võõraid hirmasaid onusid minuga purjetamas polegi, siis oli ka selge, et namad juba tulemata ei jäta ja nii oli kolmene meeskond otsustatud.
Rada oli muulide eest stardiga ümber Naissaare ja tagasi. Start lükati 25 min edasi, kuna päris plekk oli, aga siis hakkas vaikselt puhuma ja suht hea stardi saime. Meeskonna põhimure muidugi oli, et kuidas me pildil ikka näha jääme ja kas meil sööki ja jooki jätkub:) Meie ainus otsene konkurent oligi Tipa täna ja sedasi me siis kõrvuti läksime, meie esiti veidi teravamalt, aga kõik oli veel ees ja Tipa pautis ära koos veel mõnedega. Kaabeltau kõrgemal tegid nad uuesti paudi meiega samale halsile. Ja kui algselt mulle paistis, et me kurssi hoides võitsime, siis mõnede minutite pärast istusime me tuuleaugus ja Tipa läks ülevalt kaarega mööda. No midagi polnud teha ja tiksusime seal siis nii 20 min hoopis omas olematus tempos. Kui liikuma jälle saime, siis kusjuures läksime varem startinutele Paljassaare lähedal augus istuvatele küvasti lähemale. Seegi muutus ja kui paudi aeg oli, siis Tipa oli juba pika vahega ees. Kurss lubas nüüd täpselt Naissaare põhjatippu jõudmist ja minul polnud usku, et päripäeva minnes meil midagi võita oleks. Ilmselt siiski oleks pidanud. Aga tuul muudkui tõusis ja hea lennuga läksimegi sedasi põhjatipuni välja. Pikk vahe Tipaga jäi samaks. Lastel tegevust jagus, söök ja jook maitsesid hästi ja elu oli suht lill. Põhjatipus vastu tulnud (päripäeva sõitnud) suured jahid olid kenasti pundis ja mul juba veidi hakkas kohtunikest kahju, et saavad veel oodata meid…
Tipa ja temaga koos liikunud Gemma lasid põhjatipust suht kaugelt üle ja ikka kõvasti olid eest ära. Laine hakkas nüüd saare tagant välja minnes masendavalt prõmmima ja käik oli totaalselt maas. No nii maas, et mul kannatus ütles üles ja otsustasin kõva lõike teha saare tipu lähedalt. Kaart seal näitab kive, aga sügavust nagu jagus ja folkboot pidi läbi mahtuma küll. Ise lootsin, et saan sedasi Tipale ka lähemale. Tutkit brat… Tipa ja Gemma lausa lendasid saarest kaugemal, meil seevastu oli käik ka teisel halsil maas nagu oleksime betoonis sõitnud. Kõlasid esimesed päringud: “issi, millal me koju jõuame?”:) Laine surus maa poole ka veel ja ruumi polnud, et tuule suhtes vabamalt lasta. Saime näha, kuidas Tipa jälle kaugenes. Järjest pöörates tuul läks nüüd aegamööda küll vabamaks, aga saare lähedal oli ikka vaikne ja silmaga polnud ka sel hetkel aru saada, et kaugemal puhunud oleks. Tagantjärele tarkus, et liiga saare külge olin roninud. No igatahes läks spinn üles ja napilt töötades viis see isegi edasi. Lõunatippu jõudnud Tipa ja Gemma aga said sealt tuuleaugu ja meil õnnestus neile korralikult lähemale tagasigi võtta. Mul peaaegu tekkis lootus, kuni ma ise ka samasse auku jõudsin… Uskumatu. Laste küsimus “mitu tundi veel läheb?” muutus üha sagedasemaks ja tunnid lendasid:) Nii me seal saare taga ja kõrval tiksusime, halssisime, spinn alla, foka liblikasse, jne – miski ei aidanud. Tipa ja Gemma olid jälle totaalselt kadunud. Passisime seal, kuni järsku mingi kirme nagu tuli veepinnale – kähku spinn uuesti üles ja saime liikuma.
4,5kn kiirus suunaga kodupoole tundus täitsa kihutamisena nüüd… Siiski oli väga ok ettepanek Tom’ilt, et teeme Paljassaare juures lõpu ära… Ettepanekust slepis ära minna ma muidugi loobusin, sest kuigi tuul oli taas veidi vaibunud, oli ju kiirus endiselt 3-3,5kn. Ilus oli, päike loojus, lapsed magasid kajutis ja lasin rahus. Sõber Allan veel helistas, et ta tähistab Jahtklubi Restos ja tulgu ma läbi õllele-praele. Arvasin, et max tund läheb veel ja näeme seal. Aga siis tuul kukkus suht kiiresti koos päikesega:) Fokaga liikusin veel, aga no ikka liiga pikk maa oli minna ja peagi suht seisime jälle, rsk:) Ei aidanud lõpuks muu, kui Tomile helistada ja küsida, kas see mitme tunni taguse ettepaneku slepis tulla, võiks uuestikõne alla võtta:) Lapsed olid ka ärganud vahepeal ja nüüd juba suht viimase piirini viidud… Tom õnneks lubas tulla ja kuni ta mu üles leidis, olin ma pakitud, pestud ja olime kõik igati valmis seda päeva lõpetama:)
Kell sai 23:15 – sellise päris vintsutusterohke päev juures pidas meeskond kõike arvesse võttes väga hästi vastu. Vähemalt lubati, et see polnud viimane merereis ja mul olla võimalus see mingi normaalsema purjetamisega heastada:) Restorani enam ei läinud. Tänud kõigile osalistele!
Delfi kommentaar ja pildid
Minni blogis sama regati kohta – Terra Loterarum
Tommylyy Paadipoe pildid