Vähemalt tuult oli täna piisavalt ja rohkemgi veel – seekord siis põhjakaarest 10-12 m/s, vihma tibutas, temperatuur 6 kraadi… Aga meeskond oli standardkoosseisus kohal ja kui mereriided ka selga said, siis polnud enam asi üldse hull. Eriti et sadamas oli kena sile vesi ja tuul varjatud. Muulide vahelt väljas oli ikka korralik burgaa – tuul oli vali ja puhanguline, korralik segapudrulaine ka üleval. Ja kuigi alguses oli tunne, et täna hakkab siin veel asju katkema, siis õige pea ikka harjusime olukorraga, isegi algselt kahtluse all olnud spinnakeri kasutamine tundus igati ok. Piltidelt kusjuures paistabki kõik suht ilus.
Rada 6+; 7+; 6+; Fo ehk siis kaks ringi kuulimuna ja stardipoi vahel, finišiga olümpiamärgi juures. Startisime kaatri juurest hilinemisega. Olime otse Greta ahtris ja Oliviale meie peal enam ruumi ei jätkunud. Saime nad luhvama ja ringiga uuesti tulema. Teised olid meie taga ja all. Aga kas tuul siis keeras või mis värk seal oli, et justkui mitu minutit olime juba läinud kui stardiliini otsapoi hakkas otse ees paistma:) Justkui kohutav poieelis… Uuesti ringiga tulnud Olivia tegi kohe peale kaatrit paudi paremale, meie ka nüüd ja sisuliselt nad polnud stardiga kaotanudki. Eest ära olnud Greta aga keeras millalgi otsa ringi ja läks uuesti stardiliini võtma, sest nad polnud ise märganud, kummalt poolt stardipoid nad selles mäsus läksid:) No oli ikka segadust ja siplemist seal kõigil.
Sedasi rühkisime siis kuulimuna suunas tigusammul. Alguses ju oli tunne natuke selline, et ei tea kas oli ikka kohtunikel vaja meid kahe ringiga karistada, kas ühest poleks piisanud… Pikapeale siiski läks sõit kuidagi mõnusamaks ja tegelikult oli väga-väga ok. Vajasimegi just seda harjumist ja teine ring läks juba lennates. Ega suurt midagi seal rajal erilist ei toimunudki. Greta oli kogu aeg kord vähem kord rohkem eest ära, aga laskeulatusest päris välja ka ei läinud. Nii käik kui kõrgust oli neil meist suts parem. Sama sai Olivia kohta öelda. Näha oli, et Oliviat me siiski palliga lööme ja teiste jahtide osas väga kahtlust polnud. Greta muidugi tegi veel nalja sellega et teisele ringile minnes võttis stardipoi mitte parema poordiga nagu
rada ette nägi, aga vasemaga. Me juba haistsime võimalust, aga jõuti meist ette neile teatamisega ja korrigeerisid oma vea ära. Ja me ikkagi ei saanud neid kätte…
Kokkuvõttes üks supersõit oli! Rando sai oma ristsed ja vaatamata burgaale sai vööris kõik vajaliku tehtud. Isegi mingeid kilkeid ei saanud sealt kuulda. Nii see teras karastub!
Delfi jutt ja fotoseeria SIIN
