21.09 kolmapäevak toimus folkkaritele (Svea, Topu, Dorothea) marsruudil russalka- kuulimuna -F jõel. Tegelikult oli IV grupi rada küll pikem aga mitteametlikult starti minnes on omad marsruudid lubatud.
Nagu tavaks on saanud siis sai Dorothea viimasena minema (vabanduseks võib tuua, et ootasime stardilaevalt signaali aga seda seekord ei tulnud ja startisime Svea järgi) Nagu sellest veel vähe siis alles hetkel kui vajadus hakata purje teravamaks trimmima avastasin, et „keegi“ on inhaulerid maha võtnud ja nurka sõita pole võimalik.
Mis siis ikka veel natuke sudimist ja saime haulerid kinnitatud aga vahe Svea ja Topuga oli juba sees. Loomulikult minu bläkk et kohe sadamas ei märganud… ja ega päris kindel pole selleski, et neid ise maha ei kruvinud, viimasest Naissaarest tulekust pole just palju mälestusi…
Edasi läks lõbusalt – üritasime teistest üleval pool olla, aga samas suurtele, kes juba tagasi olid tulemas, mitte ette jääda. Hetkeks isegi tundus, et Topu oli end kalda alla kinni sõitnud ja saame nad ehk kätte aga nagu ikka oli see kõigest optimistist (kes kunagi optimistiga kahjuks purjetanud pole) kapteni soovunelm. Siiski oli Topu pisut käiku kaotanud ja Svea oli tõusnud esimeseks. Pöördemärgis olid vahed juba võrdlemisi turvalised.
Meie veel märki rühkimas, märkasime et keegi spinniga ei toimeta – ei tea kas oli tuult palju või oldi veendunud juba oma edus, igal juhul olime hetkeks lootusrikkad, et ehk saame veel vähemasti Topu kandadele… Märk maha ja kohe spinn üles.
Siiski tuleb tunnistada, et suurt edulugu spinniga polnud. Järgi küll võtsime aga kätte ei saanud ;(
Pakun et kiiruste vahe võis olla ca. 0,3 sõlme aga sellest jäi selgelt sel hetkel väheks. Spinnitöös ega nurgas asi ei saanud ka väga olla, kuna vedas kenasti ja sisse lõi alles kaabel enne kuulimärki. Seega minu järeldus – kui ikka endas ja meeskonnas kindel pole, siis alates 10ms tuules (eile kohati üle 13ms) võib lühirada vabalt spiiruga (spinnipoomiga fiskeeritud foka liblikas) sõita. Eriti mõistlik kui laine ka suur. Samas kui asi käpas ja otsad valmis siis v-o isegi lihtsam tagant spinni peale vedada kui vööris fokaga jännata – ja eks ta ole natuke näitamise asi ka…
Pärast kuuli läks asi kuulimaks. Tagant hakkasid suured peale tulema ja Topu, hoolimata sellest, et võistles mitteametlikult ja ei omanud ka eesõigust, ei andnud teed kahele suurele. Tundus, et olukorra päästis vaid Forte kapteni korralik fortissimo, mis meilegi kuulda oli. Selle manöövriga hävisid nad loomulikult kõvasti ja v-o lõi ka natuke põlved nõrgaks, igal juhul kui järgmine kord nad Dorothea traaversis olid, haistsin šhansu poega… Juhtuski, et Topu läks jälle liiga mändide vahele, tegi kaks liigset pauti ja kui meil viimane sirge juba käsil, oli näha, et kui me natuke vallame ja rohkem suudame käiku hoida siis peaksime nad ära suruma. Seekord vedas ja kahvlivahelt saime sisse teisena… Vahe paar paadipikkust 🙂
Aga Topul kõvad mehed ikka, et kahekesi viitsisid starti tulla ja pärast vihmas ja pimedas veel Piritalt lennukasse tagasi loksuda, õnneks küll tuul oli vist soodne.
Seekordne „esikolmik“ seega – Svea, Dorothea, Topu.