Tormilind Cup 2015

01.06.2015

 

stardiootel

Stardiootel

Svea oli ainukesena folkbootide flotilli au kaitsmas. Lubas vaikset ja päikeselist ilma ja kuna Kristin tööga hõivatud, siis vööri oli kutsutud Tõnise “keskmine” poeg Mikk.

Stardiootel ilmailu nautides tuul vaheldumisi kord puhus siit, kord sealt ja vahepeal vaikis sootuks. Ja kui päris stardihetkel tundus, et nüüd ehk jääbki puhuma, siis õnneks või kahjuks see tuuletrall jätkus veel pikalt. Rada oli meil muulide eest Russalka tooder paremaga ja Naissaarele. No sinna Russalkasse ikka andis jõuda… Stardis Di Weiss kattis meid tõsisportlikult ja pautis meile aina peale, et imelik juba hakkas. Meil polnud väga plaanis sporti teha täna:) Erilise seigana jõudis just seal pärast starti meie juurde mootoriga veidi lisahagu andnud folkboot Norden. Otse Rootsist tulid ja no anname andeks, et nad peale 300 nm pikkust sõitu edasi sadamasse läksid, mitte meiega Naissaarele ei pööranud… Niigi hea tuju sai Nordeni nägemisest head lisa!
Ühesõnaga pautisime seal Russalka märki võttes nagu hullud mingi 10 korda vist ja üritasime tuuleviirge püüda. Osa paute sai nii teha, et paadi kurssi ei pidanud muutmagi. Kui märk võetud, siis ülejäänud armaada pani spinnid ja oli nii kalda poolt kui mere poolt minejaid. Ma liblikas läksime keskteed. Ja jälle muidugi saime lühikese aja jooksul mingi 4-5 halssi teha selles otsustamatus tuules. Mikk juba hakkas uurima, et millal me kohale jõuame, me alles olime suht alguses omadega…

Õnneks millalgi laevateele jõudes tuul otsustas järjest puhuma hakata ja kõik said korraliku hoo sisse. Siukeses täpselt küljetuules või ehk isegi gramm teravama poole. Küll oleks spinniga hea lasta olnud, aga fokaga liikus ka küll ja kangutamist oli sellevõrra vähem. Kiirust näitas kohati üle 7 sõlme isegi ja elu oli nagu lill…  Rahustasime Miku maha, et jõuame kohale kella kaheks. Etteruttavalt võib öelda, et pidasime sõna ning finiš võeti meil 13:59:59. Di Weiss, kes vaikuseaegadel meist ikkagi maha jäi, pani nüüd mööda, aga paistis, et liiga kaugele ta ei jõua. Mere poolt läinud Kaija oli meist gramm taga ja see oli hea. Tipa, kes alguses maa alt läks ja sealt justkui edu sai, oli nüüd tagasi merel ja samuti üllatuslikult meie taga. Gamajon ja Estella olid ees, aga mitte piisavalt palju, et palliga tagasi poleks saanud. Vesileenu meist palu kiirema orc-paadina üllatas, et endiselt meie kõrval sõitis ja seal veel oli takerdunuid. Kuna me täpselt ei teadnud, kes meie sõidus veel osalevad, siis täit arusaama kohtade jagunemise osas polnud, aga võimalusi hindasime headeks. Ja nii need kuldsed medalid me kaela saimegi, rändkarikast rääkimata!

Screen Shot 2015-06-01 at 13.59.41

Tagasi Piritale purjetamine oli juba omaette ooper. Kui pildilt paistab suht sile vesi, siis tegelikkuses tuul veel tõstis ja tagasitee polnud enam mingi suvitamine. Tuul oli pigem 10+ m/s, laine selline vastikust vastikum ja kurss loomulikult teravam kui habemenuga… Aga päike paistis ja kohale jõudes oli kõik jälle ilusamast ilusam.

Fotod Kaija naiskonna ja Mereakadeemia facebooki lehtedelt.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *