KJK 17. Kolmapäevak

25.09.2014

stardiliinil

selline hall ja külm oli vaade merel (foto P.Salmistu)

Soiku jäänud meil see logipidamine, aga hooaja esimese võidu puhul nagu peaks vist. Muidu ei jõuagi ära vastata kõigile küsijatele, et: “Mis juhtus nüüd äkki, et sedasi kohe võitsitegi? Svea!?!”:)

Ilmad on nüüd ju sügisesed ja kuna tänane prognoos lubas regati ajaks kasvatada kuni 17 m/s puhanguid koos lausvihmaga, siis veidi oli kõhe Piritale minnagi. Eriti just, et Tõnist oli täna asendamas Magnus Malken, kelle jaoks oli see esimest korda kiiljahiga merel olla:) Õnneks Kristin oli vähemalt olemas ja no lõpuks on ju raju ilm folkboodile pigem justnagu loodud.

Eks stardiootel seal Miiduranna all oli veidi seletamist uuele mehele, et mis kust käib, mida vaadata ja kui ma ütlen midagi siis mida see tähendab jne. Õnneks ilms väga raju polnud, aga vihma ikka tibutas ja vähemalt oli sel korral meeles Vanale veidi kallata. Rada oli 2+, 6+, Fo ehk Katariina kai paremaga, Kuulimuna paremaga ja Finiš jõel olümpiatule juures. Stardiliin paistis korraliku märgieelisega ja saigi kaatri asemel poi juurest vasakuga starditud. Enamus vist ikka otsustas kaatri juurest minemise kasuks, Mikk põhjendas enda valikut siiski starti hilinemisega. No ühesõnaga läksime küll väikese (10-15sek) hilinemisega, aga olime kõige ülemised ja läksime samal  halsil otse Katariinasse välja. Üle lahe minnes siiski tuul niipalju pööras, et mõned veel pääsesid ilma paudita. Teine asi, mis veidi seal elevust tekitas, olid eri suundadest tulnud 3 erinevat Tallinkit. Svea, Greta, Trine, jne esiots sai eest läbi, tagumised said seal tuututamist ja adrekat erineval moel. Polnud väga aega kõike seda salvestada, selle asemel vaatasime, kuidas Katariina märgiks mitte oma edu maha mängida Greta ja Trine ees. Midagi liiga roosat seal polnud – märgis kui spinn ka üles sai, siis Trinega oli 5 paadipikkust ja Gretaga ehk teist samapaljut või veidi enam vahet. Ja algas suht teraval kursil spinniralli Kuulimunale. Üldises konteksti oli tore, et plastikud olid kõik meist isegi taga ehk mängust väljas. Frida oli ilmselt ettevaatusest enda groodi rehvimisega liiale läinud, teistest ei tea. Meiega märgi juurest koos startinud Far-O-Zon oli meist ees, aga tundus, et kuna nad väga kiire paat, siis palliga meil ilmselt on võimalus ees olla.

Sydwester

enne starti proovitud Sydwester kaitseb vihma eest ja hoiab sooja, aga midagi selle alt ei kuule ega näe ja jäägu ikka kalurite peakatteks pigem…

Trinet me spinniotsal pealt üle ei lasknud ja alt ta ka läbi ei saanud – sedasi pusklesime seal terve tee. Samal ajal läks Greta otsekursil märgile ja tuli meile kolinal järgi. Isegi nii järgi, et ähvardas vahetult enne märki veel meile peale tulla… Närvid olid pingul nagu piirivalvekoertel. Märgis olime siiski esimesed ja müts maha meeskonna ja eriti  Magnuse ees, kes puht teoreetiliselt baasilt oli ennist spinni üles ja nüüd ka alla saanud ilma mingi eksimuseta:). Gretal õnnestus Kuulimuna märgis Trinelt sisemisena ruumi nõuda ja mingi imelise nipiga olime märgist väljudes saanud nende mõlema ees 5-6 paadipikkuse vahe. Algas krüssuralli finišile ja endile võis vaid öelda nagu Naksitrallides, et “ole sa nüüd tubli, hiireke”.

Trine pautis merele, meie ei saanud, kuna Greta oli kõrgemal peal ja me poleks vist vasakuga eest läbi jõudnud. Õnneks Greta mingil hetkel pautis, nii meiegi. Merele minnes tundus, et Trine sealt oli pigem kaotanud ja kui kui tuul veidigi kahjuks pööras, siis tulime uuesti maa poole. Greta läks pikemalt merele. Lõpuks jälle maa pool läks suund kehvaks ja vaikis, et uuesti paut merele. Trine tundus nüüd mängust väljas, Greta tundus, et läheb krt eest läbi… Õnneks Greta mingil põhjusel pautis uuesti merele ja jättis meile hoobi andmata. Pressisime seal siis ja teha jäi nüüd veel täpne paut muulide vahele. Greta oli veidi ees, aga ka piisavalt all, Trine temaga samal kaugusel, aga veelgi allpool ja tundus, et peaks olema tehtud. Paudiga Greta venitas, kuigi meile tundus, et meiegi juba läheme  ära küll… Pautisimegi, aga paras napikas sai ja pidime pressima, et jõele saada. Oleks võinud ikka Greta pautimise ära ootama. Greta tuli nüüd vabamal kursil ja uskumatu kiirusega kahandas oma algset ca’ 75-meetrist vahet. Isegi pautis ennast veel üles  enne muule ja ikkagi tuli hirmuäratavalt kannule… Vahe oli ehk 20m ja kuna nüüd jõepeal oli täiega vaikne ja pagiline, siis paras loterii oli, et seal sik-sakitades veel lõpuni edu õnnestus hoida. Seda enam oli rõõmu, kui lõpuprtokollist selgus, et Far-O-Zon  polnud liiga kaugele jõudnud ja ümberarvestatult olimegi ka päriselt esimesed. Hurraa!

Lõpptulemustest saab näha kui väikesed vahed kokkuvõttes kogu sel kambal omavahel olid…
protokollDELFI artikkel ja pildid

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *