Viaporin Tuoppi 2013

12.08.2013

stardialaSee möödunud nädalavahetus oli nii kuradima vahva, et sõnadega siin suurt teha nagu polegi… Ilm oli super, meeskond oli super, seltskond oli super, Viaporin Tuoppi korraldus ja kõik see saun ja sadam ja melu oli super – no mida sa enamat veel oskad purjetamisest tahta…

Eestist läks seekord 8 paati osalema, mõnigi läks neljapäeva õhtul, et hommikul jõuda. Me Sveaga otsustasime sel aastal reede hommiku kasuks ja ilmselt hea valik oli. Kell 11 startisime ja õhtul 18 kohal. Päike paistis, tuul oli täpselt küljelt ja puhus ikka korralikult. Meeskond oli eriline ses mõttes, et roolis oli Marek, soodis Hard ja Oliver vööris. Täitsa teistmoodi oli kõik igatahes:). Minnes panime spinni ka, kolmandal katsel vist saime üles. Korra traalisime sellega kalu ja kahel korral käis niisama veest läbi. Poom ei pidanud uusi peenikesi brasse kinni, mastis olnud spinni ülestõmbeplokki hoidnud aas murdus (mis jälle spinni kukutas) ja üldse kõik tegemised logisesid nii palju, et eeskujuliku Minni pealt tulnud Mareki ees oli lausa piinlik, et kas meil siin kõik käibki sedasi läbi õnne ja juhuse ülesse ja alla:) Hardil oli igatahes avastamist ja harjutamist ja harjumist, et roolis olemise asemel sootide ja muuga sinapeale saada. Dorotheaga koos tulime ja enam-väham koos jõudsime ka Helsingisse, näod rõõmsad ja isegi suurt vässi polnud. Tegime laevasööki ja käisime kambaga kõrvalsadamas müügis olnud folkboot Avanti’t hindamas. Pärast veel leidsime ühe sauna, kus päevale punkti peale saime.

Laupäeval ärkasime niipalju hilja, et puksiti meid välja sealt kinnipargitud sadamast. Mõnel polnud enam aega vetsuski käia. Kiire laevapuder sisse, purjed klaariks, mootor ja muu raskem kola kaldale ja merel me olime. Merel saime veel spinni ülestõmbe plokki aretada kuidagi otsaga rippuma ja sai pidama. Päike paistis, tuult oli 5-7m/s läänest. Rada oli meie jaoks esmakordselt päripäeva ja nii me seal stardialas kenasti olime. Isegi spinni tõmbasime korra üles, et vigasid välistada ja olimegi valmis. Ilus on seal stardis ikka alati olnud… Stardilalev oli mingi pirakas mitmemastiline, kogu see laht oli erisuguseid puust jahte täis ja stardipauku anti mingi riistaga, mis tegi pauku nagu kahurist ja suitsupilvi oli igal paugul taga…

võistlusrada

võistlusrada

Folkbootide start antakse ikka viimasena. Stardis oli koguni 35 jahti, liin ei olnud liiga pikk… Siiski kõik mahtusid kuidagi ära, ei täheldanud seal kõva nügelemist ega kisa või protestimist ka. See pani isegi imestama. Svea oli enam-vähem õigel ajal joonel (ok, mingi 10-15m oli jooneni paugu hetkel). Päris kitsas oli, aga kuidagi sujus ja leidsime sealt augu endale teiste vahelt. Greta ja Vana Arm olid suht meie ees, favoriit Lipla niisamuti meie peal ja veidi ees. Kõik oli veel ju ees ja hindasime stardi õnnestunuks. Krüssuots esimesse märki tekitas sellise kambaga minekus veidi õudu, teades, mis nügelemine seal märgis veel tulema hakkab… Esimesel otsal saime juba mitmetest mööda ja lugesime ennast kusagile sinna 10-12 piirimaile. Kuna me esimesel otsal alumised olime ja märgis vasakule halsile pidime pautima, siis pidime paljudele märgis ruumi jätma. Et märgis paudiga veel väike valearvestuse tegime, siis hävisime märgivõtuga nii 4 kohta ja Greta sai ca’ 100 meetrit kaugemale. Edasi pikk ots oli minna mitte väga pressides ja saime uuesti mööda päris mitmest paadist. Gretale, Vana Armule ja Gunillale ka lähemale. Tagumistega vahed hakkasid suuremaks venima, eks esimestega ka, aga mitte väga hullusti. 4. märgis Ryssänsaari juures tegime kasiliku lükke, et kohe märgis ära ei pautinud, aga otse panime. Esiteks tulid märgis pautijatele karid ette ja teiseks hakkas edasi minnes meile tuul kohe soodsalt pöörama seal saare all. Lpuks saare ääres pautides oli selge, et Vana Armust, Gunillast ja Gretast olime ees, lisaks muidugi ka mitmest soome paadist. Edenesime. Greta hingas kuklasse nii 5 paadipikkust tagapool. Gunillaga ja teistega tema taga vahe pikenes tasapisi. 5. märgiks Suomenlinna juures palju midagi ei muutunud. Vast äkki ühest soome paadist saime veel mööda.

Koirakaril oli jälle bänd ka ikka...

Koirakaril oli jälle bänd ka ikka…

Edasi kurss Husunkivi madaliku märgile mis tuli vasakule jätta. See oli see suur rauast roostekarva pirakas meremärk. Soomlased läksid ees veidikese kaarega, eestlased lõikasid muidugi märgi äärest. Esimesena pani Svea killadi kolladi üle kivide, hea et kinni ei jäänud. Greta lõikas veelgi enam ja sai ka korralikult raputada. Greta omakorda vaatas muiates üle õla, kuidas Gunilla sedasama tegi. Edasi oli nüüd terav krüssuots Koirakarile ja sai valida kes kustpoolt laheservast läks. Svea valis kesktee ja ei võitnud ega kaotanud vist, või äkki mõnest soome paadist vist saime möödagi. Ei oska neil väga vahet teha ja pigem maadlesime Gretaga, kes oli endiselt nii alla 100m tagapool. Laine oli seal Tiirakari ja Pihlasaari vahel juba korralik, tuul oli vali ja vett pritsis – selline ehe folksuilm. Aga vot siis Koirakari juures tegime Sveaga mitu viga korraga vist ja peamine nendest oli, et Greta lõikas saare servast mõne meetri kauguselt nii et enda meeskond ka karjus:) Meie olime mõnusa kaarega läinud, kuna ei vaadatnud gepsu korralikult ja kohe pärastine kursivalik sai ka vale (pigem veel kaarega) ehk oli kerge navigatsiooniline segadus. Sellega olime kopsti Greta taga… Spinni ülessaamine ka veel takerdus, kuna spinn oli keerdus, aga sai enam-vähem ja vaatasime, et kuidas me nüüd Gretaga teeme seda asja edasi… Siis aga tuli veel tagant Suur Roheline Tallink, kelle teel me täpselt olime ja kes 5 tuutu lasi… Greta läke tema eest läbi teise serva meie jätsime ennast paremasse, kuna see oli märgile ka otsetee ja ega see laev meid väga pikalt tuulega katnudki. Märgis halss sujus ilusti ja spinniots Särkkä saare lõunapoi märgini ei muutnud suurt miskit. Greta oli vahetult meie ees, soome sõprade paadile Aino’le olime järele saanud. Märgis isegi Greta oli tal kõrval korra kui mitte ees. Aga siis tolgendas üks suure tõrkega Kruisaare meil jalus ja siis Greta hakkas meid suruma ja nii me olime seal kerges otsustamatuses halssimise või mittehalssimise osas. Harjumatu on neid otsuseid teha kui ise roolis pole… Ruumi oleks veel olnud samal halsil minna. Aga kuna korraldus halssida oli olnud, siis Oliver juba tegi ja kes seal siis midagi tegi või tegemata jättis, või kas seda ära oleks saanud hoida, aga igatahes läks spinnipoom kärtsti läbi spinni. Sellega oli Gretaga duell otsustatud ja ei olnud meist enam Aino püüdjaid ka.

viimne rünnak enne spinni lõhkumist…

viimne rünnak enne spinni lõhkumist…

Panime foka liblikasse ja õnneks viimase märgini oligi vaid mõnisada meetrit jäänud. Märgist finišisse oli jälle selline pigem vabatuuleots ja sõit oli sõidetud. Vägev ja põnev oli! Vigu olime teinud aga ikka hästi olime ka sõitnud ja 35 paadi hulgast 7. koht võtta polegi kõige kehvem tulemus:) Eriti arvestades, et meie ette jäid tõesti vaid kuradima kõvade kogemustega mehed ja paadid. Enamik neist olid sellised, kes enne sõitu veel välja tõstesti ja alt siledaks aeti jne. Võib ainult oletada, mis loomad ja limuskid meil Svea kõhu all tänaseks elavad. See üks asi, mida me tulevikus ehk muutagi saame;) Sel korral siis esimesed 6 meeskonda said medali ja Svea meeskond oli esimene, kes võis vaid nuusutamas käia teiste kaelas rippuvate medalite imelist tõrvalõhna…

Lõpptulemused Folkbootide klassis:
VP tulemused
(link klassijahtide originaalprotokolli)
Päike paistis, kell oli alles uskumatult vähe ja arvata võib, et tähistamiseks jäi veel pikk aeg sel päeval. Muidugi käisime regatiga kokku käivas kuulsas Suomenlinna sõjaväesaunas, mis ehitati 1904, kus normaalolekus lavale 85 meest mahub ja kus rekordina 180 meest leili on võtnud… Möla oli seal leiliruumis igatahes nii vali, et mitte sõnakeski aru ei saanud… Kogu see regativägi käis läbi sealt koos nii mehed kui naised ja no übertore oli. Keskööl veel laulsime Ingridile sünnipäevalaulu enne kui mehi kukkuma hakkas:)

Pühapäevane Tallinnasse tagasitulek läks ka imeliselt. Marekile olid roolis juured alla kasvanud ja Oliver ning Hard magasid ja logelesid vaheldumisi. Suht teravas tuules ja suure lainega tulime, aga päike ikka paistis ja me ei pidanud 10 h jooksul mitte ühtegi pauti tegema – nii nagu Helsingis purjed heiskasime, niis nad KJK kais samal halsil maha võtsime. Kell oli 9 õhtul… Mõnus!

Pilte selle aasta regatist:
http://sailpix.pp.fi/tuoppi13/
http://www.sailsandsea.fi/viaporin-tuoppi-viapori-trophy-2/
Tommylyy Paadipoe Lii pildid
Aado Lintrop’ilt pildid facebookis

P.S. Tagasiteel muidugi jahmatas meid Aegna saare juures madalikul lebav Blue Sirius… Loodame, et õnnestub asjaosalistel ikkagi veel päästa see ajalooline kahemastiline purjejaht sealt kividelt… Delfi kommentaar

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *