Kahju kohe, et see hooaeg sedasi poole oktoobri pealt läbi saab. Kannataks ju täitsa purjetada veel… Muidugi pole aastad vennad ja meenutasime täna merel päikesepaistelist sooja ilma nautides, kuidas eelmise aasta hooaja lõpuvõistlusel lumesõda sai peetud:)
Täna oli mõnusalt soe ja kuigi sadamas oli väga vaikne, siis merel puhus täiesti mõõdukas loodetuul. Olime Sveal taas kahekesi täna – Hard ja Tõnis. Ja no saime hakkama. Rada oli Paljassaare põhjapoi vasakuga ja finiš muulide vahel. Start sai üsna super. Oleks ju võinud olla veidi kaatripool, aga vähemalt olime vile ajal ja esimesena joonel. Mitmed olid meist allpool, Greta, Marielle, Diana mõne paadipikkuse kaugusel meie taga veidi kõrgemal. Kurss Lennusadama suunas ja läksime. Marielle ja Greta vajus meie taha pautis merele. Marielle hoidis kõrgust, aga hakkas maha jääma. Pikk ots oli minna ja otsustasime, et läheme täna päris Paljassaare serva välja ja piki kallast märki. Alati oleme näinud, kuidas sealt minnakse ja eelist saadakse, aga vist korra oleme seda ise suutnud. Alati on enne kas tuul pööranud või vaikinud ja oleme varem merele pautinud.
Nüüd ka keeras ja vaikis, aga kannatasime ära ja edasi kaldapool läks topeltheaks – lainet polnud, tuul puhus hästi ja isegi keeras seal ääres meile soodsalt. Raja osas olime meelest lasknud, kas märk oli vaja parema või vasemaga võtta, mistõttu tegime märki sõites veel ühe mõttetu lisapaudi poolsaare poole, aga kõne Mikule selgitas olukorda ja no ega sest suurt kaotust ka polnud – saimegi grammi veel siledamat vett. Kui poolel teel Lennusadama poole veel kripeldas positsioonide vahe Gretaga, siis millalgi seal merel Greta midagi ära munas, et isegi algselt meist taha jäänud Topugi vist temast mööda sai ja keegi veel. Pärast oli jutt, et ühe tuulekeeramise olid enda kahjuks pautinud jne. Igatahes olime enda arvates nüüd ikka kõigist korralikult ees. Välja arvatud Fridast, kes kaugel merel võis veel kurat teab mida tähendada.
Märgile lähenedes saigi selgeks, et Fridaga vahe on ohtlikult pikk aga meie üllatuseks oli Greta ennast uuesti mängu toonud – oli meile kuratlikult lähedal. Märgis ehk alla 100m oligi ainult vahe. Greta järel väikese vahega olid Topu ja Marielle vist suht koos. Me igatahes tundsime selgelt, kuidas Greta meile kuklasse hingab ja proovisime ära arvata, mida ta sellel pikal üle lahe otsal tarvitseb meiega ette võtta. Kurss oli otse finišile ja seda ühte halssi ning otsekurssi me hoidsime. Greta hakkas nurkki küll sõitma, aga kokkuvõttes pigem kaotas ja nii jäigi. Fridast olime oma arvestuse järgi liiga kaugel, et tik-tak meid aitaks… Oi oli hea tunne, et jälle kena sõidu olime suutnud teha ja enne Gretat ning teisi ohtlikult häid paate üle joone saime.
Pärast sai veel sadamas heas seltskonnas chillida, sooja suppi helpida, jahtklubis hooaja lõpukõnesid kuulata, klubi lipu langetamisel osaleda ja no ikka täiega kordaläinud päev!
Tänase protokoll:
Seiko Cup’ist üks isetehtud punktikokkuvõte ka siinkohal. Täpsustuseks, et üks etapp jäi ära, ühel ei osalenud ükski meie stardigrupi jaht ja kahel etapil vist osaleski kolm paati, mistõttu tänase rohke osalejate arvuga etapile minnes olid algskoorid väikesed ja teoreetiliselt kõigil veel võimalus…
