Ilmaprognooside kohaselt tõotas tulla üsna tuulevaikne sõit – ja selline see tuli ka. Starti jõudsime väikese hilinemisega, kuid LYS grupist siiski esimesena. Rada oli Katariina W miinusega ja finiš muulide vahel. Stardi hetkel veel täitsa puhus ja käigul polnud teistega võrreldes ka väga vigagi. Koheselt järgi tulnud Gunilla kõrval saime hoo korra üles ja mõnda aega suutsime nendega ka sammu pidada, aga täna kohe oli neil teine käik ja mida vaiksemaks edasi tuul jäi, seda suuremaks meie vahe nende kasuks ka venis. Frida läks meie alt oma teed ja Marielle tuli läks kaugelt ülevalt enda oma. Otsisime küll igasugu põhjusi ja sättisime trimmi, aga tulemust see ei toonud. Ülejäänud seltskond sõitsid kõik end meile täpiks et Gunillatki oli juba raske silmaga teistest eristada…
Nii me siis tiksusime tuulevaikuses märgi poole üsna löödutena, aga teada ju on, et sõit saab läbi finišis… Paistis, et grupi kiiremad jahid Marielle ja Frida said märgi veel enne täielikku vaikust võetud, Gunilla ei saanud märki ja pidi lisapaudi tegema, misjärel ta sisuliselt seisis terve igaviku seal märgi kõrval siluetina. Aegajalt kerged tuuleiilid siiski lubasid mingit liikumist. Kiirused üle 1 sõlme paraku ei tõusnud. Kuidagi me sina märki lõpuks tiksusime ja Gunillale uuest ika lähemale saime. Ilmselt see lisapautki tegi oma olulise töö. Peale märgi võtmist juhtus juba teisyt korda, et meie ja Gunilla vahelt sõitis mingi suur laev läbi, mis sel korral oma lainetega meid tagurpidi liikuma pani, et isegi oli variant märgile pihta tagurdada. Hoog oli ühesõnaga tükiks ajaks maas jälle sellega ja Gunilla grammikese eemaldunud. Üldse võib selle sõidu omapäraks lugeda, et saime olematus tuules üsna lähedalt tunda nelja laeva ahtrilainet, mis nendes ilmaoludes andsid käigule hoopis uue kiiruse ja suuna ja seda mitte positiivses mõttes.
Tagasi otsal oli vabatuule kurss ja kusagilt leidsime korra ka mingi tuule, mis meid nii palju liikuma lükkas, et vahemaa Gunillaga olulise kiirusega vähenema hakkas. Oma tippkiiruseks selle “spurdi” ajal saavutasime koguni 0,8kn. Jõudsime üsna lähedale kuid mitte enamat, sest sama tuul pani ka liikuma Gunilla. Edasine kulges vahelduvas seismises. Oliver nimetas meie tegevuse “invaspordiks” ja küsis paljutähenduslikult, et miks me seda teeme. Vastust ei leitud. Igatahes meie suundusime finishi poole ülevalt, Gunilla alt, vahemaa nüüd ehk kaablijagu. Kui merel oli täeilik plekk, siis muuliotste läheduses natuke midagi puhus. See puhumine õnnestus meil natuke varem kätte saada ning ehk ka natuke paremini ära kasutada. Tibake põnevust valmistas veel muuliotste vahelt sisse saamine olukorras, kus tuult jälle peaaegu polnud ja jõevool meie tahtmisele risti vastu töötas. Peale mõningaid paute see siiski õnnestus ning finišeerisime turvaliselt Gunilla eest juba ca 5 minutilise vahega. Kell oli 23:39!?! Gunillast ette jõudmine tähendas meile seda, et säilitasime üldarvestuse liidripositsiooni Marielle ees, mis kahanes küll vaid ainult ühe punktiliseks.
Seekord veel ei õnestunud kolmapäevasõitu kahepäevaliseks venitada, kuid kahe esimese etapi järel tuleb tõdeda, et kolmpäevad on meil pikad.
Tulemused:
Koondtulemused:
