Üks kuramuse emotsionaalne regatt oli täna… Tuult oli ainult jao pärast. Puhus auklikult üle maa, mistõttu võis juba ette arvata, et vastutuule märk pannakse. Aga no see, et kogu rada seisneski pikkuse mõttes vaid vastutuulemärgist vasakuga, stardiliini poist vasakuga ja kohe finišisse jõel!?! No see tundus nagu mingi pagana haltuura kohtunike poolt. Paatidel, kes Lennusadamast tulid, oli tulek ja minek mitu korda suurem ettevõtmine kui võistlus ise. Igatahes oli LYS’is kohal rekordiliselt 11 paati. Nii kui me selle miniraja mõttega leppida olime jõudnud, saime jälle imestada, et miks peale ORC4 starti meie lippu üleval pole. Ja siis järgmisena, et misasja need Greta ja Marielle juba rajal teevad?!? Ja no kus siis läks vandumiseks. Karvaseid lendas igas suunas, sest me polnud krt märganud, et ORC4 stardiga samal ajal oli LYS ka minema lastud. Igatahes polnud meie laisad silmad seda nr.5 lippu märganud ja olime stardi totaalselt maha maganud. Lisaks meile, õnneks või kahjuks, ka kõik teised peale kahe mainitu…
Rada ju pagan ka veel nii lühike, et lootust kaotatu tagasi sõita polnud. Leppisime olukorraga ja andsime parimat. Koht tundus neljas sel hetkel, aga ümberringi olid ju RJ-id,Salme ja Marielle, et aimu polnud, kuidas asi ümberarvestatuna täna jaguneda võib. Pautisime teistest esimesena merele, aga lõpuks paudi märgile tegime liiga vara, mistõttu lisapaut oli jälle nagu noahoop olukorras, kus iga sentimeeter ju luges. Siiski olime juba vastutuulemärgiks saanud Gretale justkui grammi lähemale, Mariellest isegi mööda(!), Salmega lähestikku ja Gamajoniga kõrvuti. See tähendas Sveale 2. kohta – not bad. Spinniga läksid meil asjad käbedalt ja teised jäid grammi taha veel. Gretaga oli vahe ikka lootuseltult pikk. Pinget enam nagu polnud, aga leppisime, et anname edasi parimat, rsk:)
Ja nii uskumatu kui see ka polnud, olime me nüüd krüssu otsal Pirita jõe suudmeni selles nõrgas ja pagilises tuules vahet Gretaga veel jupimaad kahandanud. See tegi rõõmu, aga sellist lootustki siiski ei olnud, et me neid kätte võiksime veel saada. Ja seda uskumatum oli peale jõe sihile pautimist näha, et Greta käik meie omast tunduvalt aeglasemaks veel jäi. See tundus täiesti ebareaalne ja ometi silmaga seletatav. Me muidugi olime Gretast veidi kõrgemale sõitnud ja saime vabamalt tulla, samal ajal kui nemad vaakusid, kas saavad muuli nurgast mööda, või peavad pautima. Selge see, et jõe vool oli tugevalt vastu veel ka… Jõudsime veel kommenteerida, et kui peavad pautima, siis jäävad päris seisma ja meil võimalus… Said siiski ilma paudita ja sel hetkel meil lootus ka kolinal uuesti kukkus. Aga me ei loobunud mitte ja meie imestuseks oli Greta käik ENDISELT Svea omast hulga aeglasem. See tundus viimaste mõõduvõtmiste valguses suht mõistusevastane… Jõel oli tuul veel palju nõrgem ja nüüd juba otse vastu, lisaks veel ka jõe vool vastu. Seal oli siis seda siplemist risti-rästi pautimisega ja no ühesõnaga Sveal oli kuhjaga õnne, et saimegi mingi nipanapaga …karva võrra Greta ees üle joone. Viimastel meetritel me Tõnisega nägime, et sellel halsil me läheme finišisse küll ära, aga ühtlasi paneme kaldasse ka omadega, aga see risk tasus ja isegi oli ruumi pautimiseks peale vilet:). Hullumeelne joppamine ikka ja kui alguses tundus, et lühike ja mõttetu sõit tuleb, siis nagu alguses mainitud sai – krdi uskumatult äge oli!
Tänud Greta meeskonnale selle kõige pakkumise eest!
Lõpptulemus:
Delfi fotod