Sadamasse jõudes vihma veel tibutas, aga peagi jäi seegi üle ja tõmbas selgeks. Tuul oli kagust 5-6 m/s ja sügisesele ilmale vaatamata oli jälle kohal päris suur hulk paate. Meie stardis koguni 17 jahti. Rada oli Miiduranna poolt küljest vastutuulemärki, 3.teljepoisse ja finiš jõel olümpiatule juures. Svea läks jälle toredasti standardkoosseisus.
Starti saime gramm liiga vara kohale, olles vile ajaks juba liini keskpaigas. Di Weiss surus veidi alt ja Tupsu oli meie peal, aga üle ei saanud ja kuigi Greta, Tiina jne olid kaatri juurest tulnuna palju kõrgemal, siis üldjoontes seis oli pigem rahuldav. Tagantjärele tarkusena tundus, et üldse oli palju parem tuul just seal Miidukapoolses rajaosas ja nii selguski, et märgi poole pautides olime Gretale algusega võrreldes juba palju lähemale saanud. Vastutuulemärgis olimegi sisuliselt kohe Greta ahtris. Ülejäänud folksud mõningase vahega meie taga.
Allatuuleotsal Greta sõitis väheke nurka ja läks gramm vasakule, meie suht otse taganttuules märgile. Misiganes see meile eelist andis, aga poolel rajal olime Greta kõrval ja kui nemad nüüd halssisid, siis tulid juba otse meie taha meie tuult kenasti ära katma… Õnneks suutsime kuidagi niimoodi nihverdada seal, et teljepoid võttes olime paadipikkusega Greta ees. Kusjuures Tiina, Gunilla aj Vana Arm tulid sel allatuuleotsal meile oluliselt lähemale ja teisedki olid suht käeulatuses. Eks osa plastikuid oli muidugi meie ees ka, aga mitte väga hoomamatus kauguses ja eks nendega arvestuse ütleb pärast arvuti.
Igatahes krüssuotsale nüüd Sveaga me läksime pikemalt Paljasaare külje alla, samal ajal kui Greta meie tagant pautis ära Miiduranna poole. Pidasime targemaks mitte kontrollima minna neid ja pigem oma sõitu teha. Millalgi hakkas siiski süda Greta pärast valutama ja kuna paistis, et sadamast väljuv Eckeröline ilmselt jõuab juba meie eest läbi, siis pautisime samuti Pirita poole ära. Kursid olid kogu aeg kenasti positiivis ja täitsa hea purjetamise tunne oli. Eckeröline’iga arvestuses olime küll grammi eksinud – vaatamata mtmetele kahtlusemomentidele jõudsime täpselt nende nina eest läbi. Peale Greta pauti meie poole paistis seis korraga nii hirmutav kui rõõmustav – paistis kokkupõrkekursi moodi. Meil muidugi parema eelis. Ja oligi nii, et Greta pidi kokkupõrke vältimiseks vallama ja läksime jälle omi radu edasi teine teises suunas. Ilmselt nüüd siin see vist ära juhtuski, et kuna me pikalt kalda poole veel läksime ja sealt seda paremat tuult saime, siis järgmisel korral Gretaga ristudes läksime juba ligemale 100 meetrit nende eest läbi ja veel hiljem kursside ristudes oli vahe grammike suuremakski kärisenud. Suurkujude võitmine teeb alati palju rõõmu! Jõel vastutuul veel mõnuga keerutas ka ja kui kõik need paudid lõpuks tehtud said, siis tulemus kokkuvõttes tuli selline:
Piret Salmistu regatikommentaar ja pildialbum