Meeskonnas Kaidor, Alice ja esimest korda purjetav Lauri. Sättisime jahi korda ja liikusime lahele. Tuul oli paras, lainet mõõdukalt. Olime stardiks ilusti valmis, purjetasime pea vastutuule märki välja ja tutvusime olukorraga. Kui konkurendid tegid spinnipiproovi, siis meie sellest loobusime, kuigi mul käis mõte peast läbi, et võiks.
Olime igati stardiks valmis ,tuul aga keerutas ja suured jahid tegid palju valestarte. Tundus, et hakkan läbi põlema, see ootamine mõjub võistlusvaimule veidi kehvasti.
Stardis oli seda ka tunda, mingist erilisest positsioonist rääkida ei saanud ja kui sõit tuuleolude tõttu hoopiski katkestati, oli selline masendus- positsioon oli kehv, käiku polnud ja üldse kas sel kõigel on mõtet. Purjetamisoskused puuduvad, äkki peaks keskenduma merel puhkamisele ja mitte üldse enam võistlema.
Pärast sõitu hõikas Hard merel, et teeks äkki trenni. Kujutasin ette, et võrdleme käiku ja vaatame, mis saab, aga ei. Hard ütles, et tuleb pardale ja hakkab meid treenima. Täiesti ootamatu, aga oivaline plaan.
Kõigepealt sai selgeks see, mida olen valesti teinud. Tuleb sõita purjeniitide ja mitte windeksi järgi. Senimaani olen ikka liiga palju sinna üles vahtinud ja seetõttu sattunud “aukudesse”, mis käigu pikaks ajaks kinni panevad. Niite olen küll vaadanud, kuid ainult nende järgi ma sõitnud ei ole.
Hard näitas Alicele, kuidas peaks käima groodi trimmimine ja selle kõige peale saime jahi ka ilusti liikuma. Tegime ka spinnitrenni ja kõik funkas.
Treeningu kokkuvõte
Kui ma ütleks, et see info, mida Hard jagas, nüüd uus oli, siis ma teeksin liiga neile inimestele (Mikk), kes sellest mulle varemgi on rääkinud:). Aga ma ei teagi, mingi kummaline windeksi sündroom oli mul varem…
Tuleb jälgida purje niite…
Pärast kai ääres muutsime veel masti kallet, foka konnade asukohta, poomi kõrgust mastil jne.
Suur tänu Hard!
Teise päeva esimene sõit, tuul 9m/s ja puhanguti rohkemgi
Öösel nägin und, et me võitsime kõiki, sõitsime lihtsalt eest ära. Selja taha jäid need, kelle selgu meie tavaliselt vaatame. Kui sellest enne võistlust rääkisin, siis tundus see ikka paraja uneunistusena.
Kuna Laurile eelmine päev meeldis, siis ta otsustas ka teisel päeval meeskonnas olla.
Tuuleolud olid kõike muud kui leebed, pigem sellised, mis tõotavad kõva spordipäeva.
Esimene start läks suht pekki, olime kohal liiga vara ja kaotasime positsiooni. Liikusime enam- vähem, kõrgust hoidsime hästi. Lauri ja Alice said kõvasti trenni, sest kreen tuleb lihtsalt ära kannatada. Märki jõudsime suht viimastena. Spinni osas mingit kaksipidi mõtlemist ei olnud – spinn üles ja kõik. See oli päris korralik avantüür, jaht oli suht juhitamatu, seda tuult oli liiga palju meie oskuste jaoks. Hea, et midagi hullu ei juhtunud, selgeks sai see, et spinni värki tuleb oluliselt erogonoomilisemaks muuta. Barberid tuleb kohe ära tjuunida, ilma selleta enam ei saa.
Teine ring läks samas võtmes.
See oli päris kõva ilm, ikka kogu meeskond lõõtsutas. Aga pole hullu, saime hakkama., aga tunne oli selline, et ega siit midagi head tulemas ei ole. Esimese sõiduga 6koht – tagantjärgi mõeldes päris ok
Teine sõit
Start läks päris hästi, olime peaaegu õigel ajal, peaaegu õiges kohas. Suutsime hoida kõrgust ja kiirust. Windexi asemel jälgisin foka ja groodi niite. Päris hea oli sõita teistega kõrvuti maha jäämata.
Spinniga jamama enam ei hakanud, pigem kiirelt foka liblikasse ja tagasi. Lauril ajasin vist juhtme kokku, ta ütles pärast, et liiga palju infot. Liblikas aga toimis ja kaotuse asemel pigem võitsime, vähemalt neid, kel spinn korralikult ei töötanud. Tundus, et liblikas sõites saame olla rohkem tagantuules, kuigi see on väga ohtlik, aga piiri peal vedasime välja. Mõttes palvetasin, et tuul ei pööraks.
Juba oli sõidu moodi see asi, konkurendid olid lähedal ja kuna rada oli sama, saime keskenduda soorituse parandamisele, strateegia jäi samaks. Tulemuseks 5.koht
Edasi läks samas võtmes, olime mängus sees ja see andis hea tunde- kui varem olime ikka lootusetult taga, siis nüüd pigem kõrval või isegi ees. Hoidsime kõrgust ja kiirust.
Neljas sõit
Edasi läks aga asi eriti ägedaks, 4. sõidus tegime väga viisaka stardi, olime esimeste seas joonel ja sõitsime Sveaga kõrvuti, sõitsime kiiremini ja kõrgemale ja eest ära mulle tundus. See on see koht, kus tuleb kreen ära kannatada. Vaatasime, kes millal paudib ja tegime sama. Esimeses märgis olime esimesed. Ma ei tea mis Gretal juhtus, aga esimese ringi lõpetasime samuti esimestene. See oli uskumatu tunne – edestada Gretat ja Svead. Ma ei ole kindel, kas meie sõitsime hästi või nemad halvasti, aga see esimese ringi lõpp oli midagi sellist, millest poleks osanud unistadagi.
See andis kõvasti vunki juurde, pingutasime ja kannatasime. Lauri oli ees vööris ja Alice tegi nii kiireid paute kui suutis ja mina jälgisin niite nii hästi kui oskasin. Tuulepuhanunte ajal tõstsin kõrgust.
Üle finišijoone tulles olime Greta järel teised. Tõstsin võidukalt käe ja karjatasin (Alice ütles, et nii kõvasti ei tohi rõõmustada:). Neljandas sõidus 2. koht.
Viimane, viies sõit
Hetkeks oli meil kerge segadus, kuna me polnud korralikult võistlusreegleid läbi lugenud, teadmaks, et selles võistluses tähendab LIMA lipp, et võistlus läheb kohe edasi (ja mitte, et edasised korraldused antakse kaldal:), aga õnneks selgus meie eksitus üsna pea ja tuli taas nina stardi poole keerata.
Start läks jälle hästi, vähemalt enda arvates. Tegelikult oli enne sõitu tunne, et nüüd võiks lõpetada, aga adrenaliin oli nii üleval, et väsimust enam ei tundnud, kui sõit pihta hakkas. Kõik läks nagu õlitatult, liikusime kiiresti ja heas kõrguses. Ma ei tea kui agressiivne mu sõit oli, pigem mitte eriti aga ikkagi. Alice ja Lauri tegid oivalist tööd. Mingil hetkel avastasin, et Lauri on rinnuni vees ja hoiab ühe käega jahi äärest kinni. Ma ei mäleta, mida ma täpselt ütlesin aga see võis kõlada midagi sellist, et Alice tõmba ta sisse. Ja lisaks, et viibige rohkem kokpitis kui vees. Alice sai Laurist kinni ja kahepeale said nad Lauri paati tagasi, kohe tuli uus paut ja kreen peale, nii et Lauri võis olla päris segaduses hetkeks. Igatahes olin ma ametis konkurendiga ja kogu õudus mulle kohale ei jõudnud. Ma loodan, et taipasin pärast talle lõuatäie rummi pakkuda. Aga Sveast olin üleval märgis ees ja oma liblikaga lendasime allatuulemärki. Svea möllas spinniga, kahtlustasin, et midagi on neil puru.
Teisel ringil suutsime positsiooni hoida, viimane allatuule ots oli väga närviline. Kas Svea tuleb järgi või ei, kogu meeskond hingas sisse vööris ja välja ahtris:). Finišijoonel olime Sveaga kõrvuti, aga tunne ütles, et meie võitsime. Üle finishijoone jõudes kuulsime Gretalt juubeldusi meie suunal, ütlemata hea tunne oli! Viimases sõidus 3.koht ja protokolli sirvides selgus, et edastasime Svead vaid 3 sekundiga.
See oli juba korralik eufooria , mis toimub, kuidas kõik nii läks…
Sadamasse sõitsime samas meeleolus, ma pole merel midagi sellist kogenud. Me pole nii head sõitu varem teinud.
Kokkuvõtted:
Sildumisel võtsime vastu õnnitlusi Gretalt ja Svealt ja teistelt, kõik rõõmustasid meiega koos. See oli meie parim regatt. Suur tänu Alice ja Lauri, usun, et Lauri väike suplus ja Alice sinikad pigem kaunistavad seda toredat nädalavahetust.
Analüüs:
Ma ei tea, mis juhtus , aga selge on see, et lühirada on algajatele parim võimalus purjetamisvõistlemist õppida. Saad oma vigu korrigeerida, saad eksida ja neist eksimustest õppida.
Läbitud vahemaa -25 miili
P.S
Mul on hea meel meeskonna pärast, nad said kogeda võidurõõmu. Sest kokkuvõttes 5 koht on meile suur võit.
P.P.S
suur tänu kõigile õpetajatele!