PROLOOG
Vanasti peeti laevades logiraamatuid. Korralikud inimesed teevad seda tänapäevalgi. Kaasaegsed eesti folkboodipurjetajad vabandavad end mittekorralike inimeste hulka arvamisest välja paadis kuiva koha puudumisega. Nii tehakse ka FB Topu pardal ja mingist vettinud logiraamatust pole lõhnagi. Õnneks, sest kes sinna kirjutada viitsiks.
Kuid inimene on leidlik loom ja kroonika on vähemalt sama vana ja väärikas formaat kui logiraamat, seejuures tal on mitmeid eeliseid. Nagu iga oma nime vääriv kroonikakirjutaja võib selgitada, on kroonika kirjutamisel mõned olulised põhimõtted. Nimetan tähtsamad, juhuks kui olete unustanud:
I Kroonika juures on kõige olulisem tema olemasolu. Punkt. Kui miski on kroonikas kirjas, siis nii oligi. Punkt. Kroonik on väljaspool kriitikat. Punkt.
II Kroonik valib poole – ta on kas positiivsete kangelaste võitude või süütute kannatajate peal toime saanud ebaõigluse erapooletu igavikku talletaja. Kroonik on sõltumatu ja objektiivne, alati.
III Kroonik on oma loomingus faktidele toetumises vaba nagu lind. Parem on hoida kirjeldatavaga teatavat ajalist distantsi, et mitte liigselt detailidesse takerduda. Üldistamine ja süntees on krooniku teravaimad relvad, ajalooline õiglus tema kindlaim kilp…
Ja nii edasi. Küsige näiteks Läti Henrikult, kui ei usu. Ka Albert von Buxhoeveden peaks neist asjust mõndagi teadma.
—
Erinevad tegelased kes FB Topu pardal järgnevatest imelistest sündmustest osa võtsid on Silvia, Toomas, Pertti kõigil etappidel ning külalisesinejatena Marko, Krista ja tundmatuks jääda sooviv saare noormees.
Tuleb veel mainida, et paadi ettevalmistus oli sel kevadel olnud tugev. Topu veeliini kaunistas kena punane triip ja hallil kajutil olid toonklaasid, et konkurendid meid merel ikka kaugelt ära tunneks. Ja loomulikult uus (laenu)aku, uppumise ennetamiseks.
Alustatagu.
—
Eesti Meistrivõistlused Avamerepurjetamises aastal 2013, ehk valged alustavad ja võidavad
Esimene päev, 13. juuli.
Stardieelne elu on stardieelne elu ja vajab elamist, kuid soovitavalt nii, et starti hiljaks ei jäädaks. Hommik ei ole mitmetel inimestel just päeva kõige helgem aeg ja sadamast lahkumine on sel ajal äärmiselt vastumeelne tegevus, mille ajastamine tuleks jätta võimalikult viimasele hetkele. Parim (mugavaim) viis heaks ajastuseks on teha nii nagu vanemad ja targemad ees näitavad. Topu pardal on alati Gretat eeskujuks seatud…
Kui Haapsalu sadamast välja sõites vaikselt koitma hakkas, mis kell on ja kuivõrd kaugel me Rukkirahu tagusest stardist oleme, hakkas starti hilinemine ja DNS tunduma mitte enam võimaluse vaid ahistavalt läheneva reaalsusena. Meie väike kuid see-eest tubli ja näljane mootor suutis anda endast kõik ja lükata olematus tuules paati edasi tubli viie sõlmega, aga vägisi kippus aeg ruumiga konflikti minema ja tuju ära võtma.
Et aegruum ei ole veel kogu reaalsus, selgus siis kui start Rukkirahu nurga tagant paistma hakkas. Seal oli kahtlaselt palju igasuguseid aluseid ja tundus, et me võime siiski veel jõuda. (Siinkohal tervitame võistlusjuhendi koostajaid tänu kelle omapärasele kirjapruugile oli meil tol hetkel tugev tunne, et stardime kolmanda grupina. Ja seda sai loetud lausa kahekesi, kusjuures ühel lugejaist oli üsnagi värske Eesti Vabariigi poolt välja antud paber mis tema lugemisoskust igati kõrgeks hindas. See aga selleks.) Kohtunike laeval lehvitati porgandit ja nii me seal siis tiksusime, tunni vast. Tuult justkui nagu natuke oli, aga ilmselt kohtunike meelest mitte piisavalt ja stabiilsest suunast. Kuivõrd neil õigus oli ja kuivõrd hästi nad stardi ajastasid, selgus õige varsti. Vahepealse aja jooksul jõudis Flisa slepis starti ka hommikul positiivset eeskuju näidanud Greta.
Ja antigi esimene start, kui me üllatuslikult seitsmenda, mitte kolmanda, grupina lõpuks idakaares asuva vastutuulemärgi poole startima asusime. Tegelikult ei peaks seda starti üllatavaks lugema, sest tänu roolineiu klassikaliselt heale tööle jõudsime õigeks ajaks liini keskele ja folkbootide startidele küllalt tüüpiliselt vaibus tuul just stardi hetkel. So far, so good, nagu ütleks onu Sam ja liinist saime ikkagi üle. Siis aga saabus täielik vaikus ja 10 küllalt nõutute nägudega meeskondadega varustatud puist paati loksus statsionaarselt äsja Eesti Meistrivõistluste esimese etapile startinuna ühes liikumatus klumbis stardiliini lähistel. Kui tõele au anda, siis leidus ka mõni alus, mis tuulevaikuse saabudes veel startida polnud jõudnud, aga Allahi arm on suur ja jõudsid nemadki. Nii me seal siis istusime, kuni lõpuks kellegi helges peas mõte sündis ja esimene spinnaker üles tõmmati. Väärt eeskuju leidis kiireid kuid hämmelduses järgijaid ja varsti olid kõigil spinnid üleval. Kuna olime sel hooajal juba varem 2 korda spinni üles saanud, siis midagi väga hullu kokku ei keeranudki. Nüüd statsionaarpurjetasime vastutuulemärki juba kujuteldavas taganttuules, õnnestus lausa mõni meeter edasigi liikuda. Seda nimetatakse progressiks.
Lõpuks tuli Vormsi ja Hiiumaa vahelt päris tuul ja läks purjetamiseks. Esimesse märki jõudsime igati pädevalt keskpärasel positsioonil, kuid ei mäleta millisel, spinnid alla, väike mäsu, kuid kõik endiselt terved. Edasine Heltermaale krüssamine tõi alustuseks Topule kaasa pisut edu, aga tuleb tunnistada, et mitte piisavalt. Kuna meri on lai ja maakera ümmargune, siis Heltermaa lähistel asuva märgi võtmiseks leiti mitmeid teid. Võitsid need, kelle rada Vormsi külje alt läks. Oleks seda teadnud, oleks me sama teinud. Igal juhul püüdsime endast parima anda, võitlesime lähenevate Kerttude ja Evadega. Greta ja Tuuli sõitsid eest ära, mida me õnneks kaugelt hästi ei näinud. Lõpuks märgile lähenedes tekkis meil sisemine veendumus, et me võiksime olla 3-5 positsioonil ja ees olev Ahti võiks isegi püütav olla. See oli ilmne illusioon ja küsimus oli siiski pigem selles, kas Svea ikkagi on meie taga, või hoopiski mitte. Spinniots finišisse muutusi ei toonud ja Svea ikkagi oli kahe minutiga meie taga. Hästi, aga nänni ei saanud.
Esimesed neli kohta valgetele paatidele. Ilus.
Heltermaa sadam on muide ilus ja tore. Soovitatav.
Teine päev
Korraldajad olid meie menüüsse kirjutanud võidusõidu Kuivastusse. Mis oli hea ja õige tegu. Aga järgmisel korral võiks retseptile rohkem tuult lisada, palun.
Start Heltermaa lähistelt ja jõudmine vastutuulemärki möödusid vast isegi hästi. Kui mäletaks, räägiks lähemalt. Tuul veel puhus.
Edasine purjetamine oli närvesööv tuulejaht, mida Tuuli läks pidama mandri suunas, teised kõik pigem Hiiumaa lähistele. Pole vist tarvis öelda, et Tuuli võitis. Me seadsime Topu kursi samuti Tuuli ahtri suunas, lähistel olid veel ka Greta, Ahti ja Kerttu. Äkki veel keegi. Igal juhul jätkus vist vaid Ahtil piisavalt meelekindlust kõigist sajast regatil osalevast jahist Tuuli eeskujul erinev trajektoor valida, mille eest neile finišis teine koht mõõdeti. Teised loobusid varem või hiljem. Greta pardal tehti viimasel hetkel otsus siiski Tuuli ja Ahti grupiga taasliituda, mis mõnda aega tundus töötavat, kuni viimaks valusalt kätte maksis ja kaheksanda koha tõi.
Lahkusime meiegi ja jõudsime vaheldumisi tuult jahtides ja küüsi närides lõpuks Muhust kirdes areneva tuuleauguni. Meiega koos veetsid seal frustreerivalt aega veel Eva, Tiina ja Svea. Kauguses paistis mandri pool purjetav Ahti. Tundus, et me võiksime olla ehk isegi teisel positsioonil, mis tegi meele rõõmsaks. Samas tundus, et tuuleaugus seistes võib vabalt juhtuda, et me sinna jäämegi. Ja tagant läheneva Tiina spinn ei paistnud kunagi kokku kukkuvat, mis meid sugugi ei rõõmustanud.
Sai tehtud igasugu rumalusi. Näiteks foka spinnile lisaks tõmmatud, mis ei töötanud, ja foka maha võetud, sest spinnisõidus ei paistnud seda enam vaja minevat. Tuulevaikuses ei lähe tegelikult üldse purjeid vaja. Nii me seal siis istusime, erinevaid lollusi tegime ja tuule saabumist palusime.
Kuni ühel hetkel teatas neiu S, et nüüd läheb sõiduks ja tuleb foka uuesti üles panna. Veidi hämmeldunud kroonik ronis vööri ülesannet täitma. Selleks ajaks kui esimesed paar foka trukki kinni said vett juba lendas, paat oli korralikus kreenis ja spinn kündis laineid. Läks veidi aega ja kannatust, et lõpuks foka üles ja spinn alla saada. Külgtuules kihutades läks meil fokaga igati talutavalt, Eva, Svea ja Tiina kes sõitsid spinnidega ei paistnud lähenevat, positsioon Ahtiga oli vähemalt veidigi lubav. Et liiga igav poleks, läbisime vahepeal suurema õiguse teemalise koolituse Mati Sepa nägu mehe juhtimisel, kes Muhumaa ja Hiiumaa vahelt märgivõtult tulles oma 35-jalase vanniga näitas, et pealtuule ja allatuule reeglid tee andmise suhtes on suhtelised. Ma loodan, et ta tundis end sel hetkel nagu tõeline mees. Kõik see ilu lõppes aga siis, kui tuul sundis uuesti spinni üles tõmbama.
Mis on kinni see ei liigu ja seekord poos kapitaalselt kinni spinni falli ülemine plokk. Ei üles, ei alla. Spinni ulatas lahti võtma, aga see oli ka ainus positiivne nähe. Negatiivne oli, et puhtast lollusest jäi foka fall sihipäraselt kasutamata ja kogu spinnidega bande pani fokaga sõitvast Topust mööda jättes talle hädise kuuenda koha. Ei aidanud isegi Muhu külje alt lõikamine, ega miski. Kuues koht.
Ikaldus, Eesti meistrivõistluste kuld hakkas jälle käest libisema.
Vaid esimesed kaks kohta valgetele paatidele. Totaalne ebaõiglus. Mahaarvestamisele.
Sadamas ootas meid ees erinevaid atraktsioone: Greta mootorivabad manöövrid, pruuni laenuspinni asendamine punase laenuspinniga (aitäh Tuuli), masti ronimine ja uue spinnifalli ploki paigaldamine, kohtunike noomitus purjenumbri loetamatuse asjus ja selle korrigeerimine leivanoa abil ning loomulikult – Muhu taidlejad.
Kuivastu sadam on ilus ja tore, Muhu taidlejad mitte niiväga. Muhust, muide, saab tänapäeval kuiva jalaga Saaremaale. Soovitatav.