Täna oli käes päev, mida sisuliselt olen oodanud kogu oma elu. Olen pärit Kesk- Eestist ja kui kõik minu lapsepõlve sõbrad tahtsid saada kombaineriteks ja veoauto juhtideks, siis mina tahtsin saada laevakapteniks. Olen 33 aastane ja täna oli see suurpäev, mil Piritalt väljus folkboot Gunilla ja mina olin roolis – selle laeva kaptenina. Võtsime osa KJK kolmapäeva regatist. Meeskond Madis ja Mikk, päris hea seltskond- Mikk kel on kogemusi ja Madis, kellega koos olen palju igasuguseid asju koos teinud.
Võistluse kontoris maksin osalustasu ja tunne, kui sain teatada kapteni nime – K. Kahar, oli ülev.
Paadi saime ilusti merekorda seatud, vallid ja soodid jne. Kõik olid peas sassis -mis on mis ja enne igat liigutust pidin mõtlema, mis on mis. Kai äärest lahkumist kartsin ja õudused algasid kohe, rammisime ilusat plastjahti ning kriipisime Gunilla külje ära. Jahi omanik oli kail ja vaatas seda pealt, midagi hullu ilmselt ei olnud.
Kui ma esimest korda regati stardis olin oli see kohutav, mitmed sajatuhandesed jahid liiga väiksel maa-alal koos, tundsin hirmu, miks seda vaja on nüüd tüürisin ise jahti sellesse hullumeelsesse olukorda. Kätes värinal hoidsin tüüri ja peas oli paras segadus, sest eeltöö oli puudulik- millise lipuga antakse start jne, kogu ärevuses oli selline pisiasi meelest läinud. Õnneks oli pardal Mikk, kes oma tagasihoidlikul moel “kontrollis” kogu olukorda. Start oli tegelikult hiilgav, parim, mida oleksin osanud tahta, kui Mikku poleks olnud oleks ehk kaugemal hiilinud ja oodanud, mis teised teevad. Aga läks nii.
Kuhu sõita, kus on märgid, mida võtta- sellised pisiasjad läksid muidugi esimese hooga meelest ja kui sõiduks läks hakkasime neid otsima. Tihttuules sõites läks kõik ilusti, Madis oli väga tubli, naljakas oli jagada käsklusi oma parimale sõbrale.
Lonks “vanale” – ma olen seda kõrvalt vaadanud- see on pühalik toiming, kui kaptel ütleb paar sõna ja valab piisa rummi merre ja siis saavad kõik soovijad lonksukese. Seekord ostsin pudeli rummi mina ja esimest korda viisin läbi selle toimingu, see oli veider, kuid väga hea tunne.
Sõit läks suuremate viperusteta, Madis tegutses, saamata aru, mida ta tegelikult teeb, mulle tuli meelde see, mida mina olen varem tundnud, õnneks ei kukkunud ta vette. Ta oli hommikul hirmuga endale päästevesti ostnud – õige tegu.
Mingisugusest erilisest kiirusest rääkida ei saa, kuid me üritasime ja selle krooniks oli teine koht nelja jahi võistluses. Pole paha.
Sildumine läks hästi, see on kõige hullem, ma ei tunne seda tehes ennast hästi, hirm sõita enda jaht või kõrval olijad sodiks on suur.
Teised folkarimehed õnnitlesid mind esimese sõidu puhul.
P.S
pidin kaks korda meeskonna poomiga tapma. Tagantuules kaotasin taju, kust poolt tuul puhub ja siis see tuli mittetahtlik halss.
P.P.S
keegi ei saanud vigastada