Kuidas ikkagi käib kaarte vahetamine? Variant A ja variant B ning võibolla ka C?
Kõige lihtsam, kiirem ja ka odavam on panna kaare kõrvale katkise koha juurde tükike kaart, mis kinnitub üles ja allapoole laudade külge. Selline teguviis lisab natuke enesekindlust paadiomanikule, et vähemalt on olemas mingisugunegi kaareosa, mis aitab koormust jaotada.
Positiivsena võib välja tuua, et see on parem kui mittemidagi. Negatiivsena võib märkida seda, et hinge hakkab kriipima mõte, et kui see üks koht läks katki, siis millal see sama kaar kusagilt mujalt katki läheb? Aga alati ei ole võimalik kaart täispikkuses vahetada erinevatel põhjustel ning see olekski sisuliselt plaan C sisu.
Maj-Briti puhul on samuti taolist paikamist varem kasutatud, kõrval oleval pildil võib näha kaarejuppi, vana kaar on kõrvalt eemaldatud.
B variant sisaldab endas eksootilisi heade omadustega liime (näiteks polüuretaan) ning lamineerimistehnoloogiat. Selleks on vaja kaare laiuseid õhukesi lamelle, mis liimiga omavahel seotakse ning paigutatakse vastu paadi parrast, et uus kaar võtaks parda kuju. Kaarde puuritakse augud ja needitakse.
Põhimõtteliselt materjaliteaduse seisukohast on nüüd tegemist komposiitmaterjaliga ning paljulubavalt võiks öelda, et see on tugevusomaduste poolest tõhusam kui lihtsalt puutükk. Praktikas on kasutatud sellist moodust näiteks folkar Greta kaarte asendamisel.
A variant on neist kõigist kõige suursugusem ning hõlmab ajaloolist aspekti: sisaldab täispuidust kaare välja saagimist, müstilise auru mõju puu pehmeks tegemisel ning käerammuga kaare kohale asetamist ning seal hoidmist.
Meie tegevus:
Maj-Briti kaarte tegemise ja paigaldamise toimus kõige aeganõudvamal ning vaevalisemal moel, aga selle eest võib öelda, et hingega on asja kallal oldud ning lapsele unejutu rääkimise materjal omast käest võtta (kuidas Puhh ja Notsu võlulaevale metsast paadikaari käisid otsimas).
Kõigepealt sai otsitud materjal, milleks osutus x otstarbel tahuliseks saetud tammepalk, mis oli aegade jooksul kuivanud ning tahkude keskele praod sisse tõmmanud. Ülesanne oli palk pragude kohalt pikuti pooleks saagida nii, et tekiksid sektorid, mida hiljem saaks sobivasse mõõtu saagida ja hööveldada.
Elektrikettsaega sai ohtralt toimetatud ja tulemuseks oli suur hunnik tammesaepuru ning kaks poolikut tükki, millest siis omakorda defektivabu sektoreid lõikasime ning nõnda olidki kaared käes. Kokku viis kaart. Neli läks vaja ning üks jäi tagavaraks.
Järgnes aurutaja ehitamine. Keegi polnud kunagi midagi aurutanud.
Esimene versioon oli hea, aga peatselt üllitasime parendatud versiooni ning see osutus tõhusaks.
Aurutaja koosnes alumiiniumist piimanõust, mille suudmele oli paigaldatud nõuka aegne kanalisatsiooni üleminek ning selle otsa omakorda kaks umbes meetri pikkust torujuppi. Ühenduste tihendamisel kasutasime vana särki ning mägiaivari teipi. Kõige otsas oli kork. Korgi eemaldamisel sai aurutajat laadida kaarte ja veega.
Kütteallikaks kasutasime 9kw gaasipliiti.
Aurutamisel on reegel, et üks sentimeetri puidu kohta on vaja üks tund aurutamist. Kõige esimese kaare puhul me sellele ei mõelnud ning kahe hasardis mehega paadis vastu parrast surudes see kaar läks katki – folkboodi kaare alumine ots läheb auku ning siis järgneb üsna järsk painutamine. Vähe aurutatud kaare alumise otsa puidukihid nihkusid lahti ning resultaat oli pikk pragu.
Pehme kaar tuleb vastu plangutust suruda ja teine mees hakkab väljastpoolt seibidega kruve kaarte sisse laskma, ühtlasi tõmbab ka kaared plangutuse vastu. Siinkohal on oluline, et kaar oleks ka pardas olevate neediaukude ja teiste kaarte suhtes sirge. Ühe kaare me oleks võinud natuke sirgemalt paigaldada.
Tagantjärele tarkusena võiks järgmine kord ettevalmistavalt asetada distantsklotsid kaare tulevasele asukohale ning siis saab kiiruga rüselemise asemel kaare vastu plangutust ning vastu distantsklotse suruda ning oodata, kuni alt kruvid sisse lastakse.
Kuna folkari kaare alumise otsa painutamise raadius on väike, siis on kaar toetatud esimese nelja laua ulatuses alates august vasest ribaga, mis kinnitub neetide alla.
Neetimine toimub vasest neetidega. Maj-Britt ja teised Rootsi folksud on kaarte kohalt needitud 4 mm ristlõikega kandiliste naeltega. Kõrval olevalt pildilt nähtav punane määre kujutab endast pliimennikut(kutsutakse ka tinamennikuks), mis peaks olema üsna tõhus laevakerest toituda soovivate eluvormide vastu.
Me kasutasime 90 mm pikkuseid Gunnebo vasest naelu ning meil jäi jupp lõikamiseks ka veel üle. Kuna meil paremaid ei õnnestunud hankida, siis neetisime need kaared 3,4mm Ø neetidega. 4mm Ø naelad osutusid Eesti vabariigi territooriumil üle ootuste raskesti kättesaadvaks.
Kuna naelaprobleem oli aktuaalne, siis sai otsitud üks vana trafo, millelt kerisime 4x6mm Ø vasest traati. Paraku proovinael nägi liiga rohmakas välja ning otsustasime kergema vastupanu teed minna ja kasutada juba karbis ootavaid mõnevõrra aladimensioneeritud naelu (3,5mm) ning energiat rakendada neetimisel .
4x4mm Ø traadi puhul oleks protsess lihtsam, tuleb sepistada naela pea ning põhimõtteliselt valmis.
Neetimiseks kasutatakse kolme spetsiifilist tööriista. Esimene oluline riist on vastuhoidmise jaoks raske instrument, mis surutakse väljastpoolt paati vastu naelapead, et neetimise ajal nael paigast ei läheks. Selle substituudina võtsime kasutusele raudkangi, mille ots peale kerget käiamist täpselt auku sobis.
Teine instrument on seibi naela otsa löömise jaoks. Seks puhuks kasutasime sobiva läbimõõduga vasest toru.
Kolmas nutikate paadiehitajate kasutatav riist on neetimisraud, millega viimistletakse needi pea ilusaks. Paraku tegime oma tööd lihtsalt haamriga ja tuli nii välja nagu tuli. Eks aeg annab tunnistust töö kvaliteedis.
Käepäraste vahenditega needitud nael näeb välja järgmine:
Kelle huvi neetimise vastu suurenes, see võib inspiratsiooni hankida järgmisest juutuubi videost. Klaverimees kasutab seda riista küll omal moel, aga sisuliselt võib sellega igasuguseid neete teha, vaja ainult õiget otsikut.
Head vaatamist ja neetimist.