7. KJK kolmapäevak, 13.06.12

17.06.2012

Veidi hilinemisega kommentaar viimase kolmapäevaku kohta… Oli teine nii valus ja samas õpetlik Svea meeskonna jaoks, et sujuvalt ei tulnud kellegile vist tahtmist seda kirjagi panema hakata.

Rada oli seekord: laevatee teljepoi paremaga ja finiš jõe suudmes. Eelmiste gruppide starti vaadates jäi mulje, et poi juurest võib eelis olla ja selle üle sai stardis veel vaieldud, kuni lõpuks sai alt tulles paut liiga hilja tehtud ja suht vaikses tuules hoo ülessaamisega jäime stardijoonele ca 30 sekundit hiljaks. Hirmuga nägime Gunillat üleval ideaalset starti tegemas, aga siiski napilt varastas ja kutsuti tagasi. Pärast meeste endi kommentaarist selgus, et nad viimase minuti signaali hoopis pidasid stardisignaaliks. Greta tuli kaugelt ülevalt kaatri juurest ja täpselt ei näinud, aga ikka vist hilinemisega. Tüüpiline folkbootide stardisegadus ühesõnaga…

Edasi oli Svea õudussõit – kurss oli terav, laine loksus vastu ja tagus käigu ikka totaalselt kinni mis kinni. Valus oli näha, kuidas tagasi üle stardijoone käinud Gunilla hakkas meile veidi, aga mitte oluliselt vabama kursiga uuesti järele jõudma… Olukorra muutmiseks tegi Svea paudi vasakule halsile aga ega käik sellest palju paremaks ei saanud. Omakorda tõusis küsimus, kas ülaltpoolt algsel paremal halsil tuleva Greta eest nüüd läbi jõuame või mitte. Oleksime napilt jõudnudki, aga veidi oli ikka kahtlust ja natuke kiusu pärast ka pautisime Gretale täpselt ette uuesti paremale halsile. Sellega oli Greta sunnitud ära pautima ja nii ta läks oma teed… Svea sai peagi tunnistada Gunillast mahajäämist, mis siiski peale veel ühte pauti ja pikalt minekut mingil müstilisel moel pöördus tagasi Svea oluliseks juhtimiseks. Meile jäigi segaseks, et mida Gunilla küll nii valesti sai teha selle juhtumiseks – meie käik oli ühtviisi kinni mis kinni ja Greta kaugenes stabiilselt.

Enne teljepoi võtmist juhtus muidugi see, mis laevatee peal juhtuma peabki ehk “suur roheline” startis Tallinnast Helsinkisse ja valis sellesama poi võtta, mida meiegi. Seega ta läks meie kõrvalt ja siis pöördega meie eest läbi no vast napilt 100 meetri kauguselt ja ahtrilained sellest oli ikka üllatavalt võimekad. Üks nendest oskas Svea ahtrile murdudas ja roolis oleva Hardi puhta märjaks kasta. Oliver sai ka veidi ja vööris suitsul olnud Tõnis pääses kuivalt. Et seiklus missugune. Greta oli samal ajal märgis, aga tema kurss juba lainega risti ja polevat nii hullu olnud.

Edasi oli üllatustevaba spinniots muulideni. No selle nüansiga, et tuul vaikis lõpus pea täielikult ja päris viimases lõpus oli kahtlus, kas varem veel tuules lõpetanud Greta meile aega kinni ei pane. Seda päris ei juhtunud, aga see lõpuseisak jõesuudmes vastuvoolus ikka tekitas veel korraliku lisaajavahe. Mõnisada meetrit tagapool olnud Gunilla jõudis teise igaviku võrra hiljem ja sai veel aega, Dorothea juba enam ei mahtunud…

Kokkuvõttes ikka tore oli ja näod oli naerul, aga mõistus ka üsna otsas, et kuidas me sedasi kinni oskame käiguga olla. Tulemus siin:

Pildid Mairold Metsaviir

Järellugu, mis meile veidi selgust tõi. Nimelt reedeks oli Mikk meile Tallinnasse külla kutsunud Soome purjemeistri Roope Heikkilä . Õnnestus isegi nii korraldada, et enne kokkulepitud loengut sai aega parajaks tegev Roope tunnikeseks Tallinna lahele Sveaga sõitma viidud ja seal tehtust ning räägitust hoolega kõike kõrva taha pandud. Et Svea peal keegi soome keelt ei puhu, siis meieni jõudis muidugi vaid see, mida Dorothea pealt kaasa kaubeldud Siim meile tõlgina edasi andis 🙂 Põhiliselt saime teada, et meie foka ei kõlba vist eriti hästi võidusõiduks ja et kõiki asju oleme Svea peal natuke või üsna rängalt valesti trimminud… Selsamal viimasel kolmapäevakul tehtu klappis Roope kommentaaridega üsna üheselt. Jutt ikka kõigest põhilisest – mängust vantide-parduunide, staakide, vallide, sootide, groodi alaliigiga jne jne. Tuleval kolmapäeval  saab siis näha, kas kuuldust midagi ka kasu oli…

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *