Reisukirjeldus:
Juuni kuus 2010 suundusime kolmekesti, Andrus Viil, Siim Toom ja Sven Bekker Tallinki laeva peale, et jõuda Stochkolmi ning sealt edasi Tallinki bussiga Göteborgi, kus ootas meid rootslane Gustaf, kes meile bussijaama vastu tuli ning oma autoga Hinsholmi sadamasse viis.
Tutvusime pakutava alusega ning hoiuruumis oleva kraamiga ning ostsime omale 1967 aastal Mats Seldeni poolt ehitatud folkboot purjeka.
Endise omaniku abiga ja juhendamisel tõstsime masti paika, laadisime hoiuruumis asuva kraami purjekasse ning asusime Saaremaa poole teele.
Sõiduelevus sees, siis purjetasime kõik kolm meest ergult kuniks päike hakkas looja kiskuma ning usin toimetamine oli meid tõhusalt väsitanud. Uneke hakkas peale tükkima. Öösõidust ei oleks midagi välja tulnud. Otsustasime kusagile maa nuka taha peitu minna ning kõik see mees välja puhata.
Leidsime mõnusa lahesopikese ja isegi väikse mootorpaadi sadama, kuhu me ennast rõõmsalt mutta kinni sõitsime, tagantjärgi tarkusena poleks meil seal häda midagi olnud, kuid väheke kõigutamist ning otsustasime edasi lahesopi sügavusi avastama minna. Paraku läks edaspidi madalamaks ning sõitsime üle liivavalli ning jäime sinna kinni. Tund paar mässamist, aga pimedas ei saanud sealt lahti ega tagasi mere poole. Otsustasime, et aitab, magama sealsamas ning valges uurime täpsemalt, et kuhu me sattunud olime.
Algas ilus hommik päiksepaiste ning sinise taevaga. Asusime ilusas lahesopis. Selgus, et samat teed mööda tagasi liiva vallist üle ei saa. Kuid positiivne oli see, et kui me kolmekesti ihualasti folkarit ahtrist lükkasime, siis me suutsime edasi liikuda. Esialgu oli liikumise suund kaootiline, kuid mida aeg edasi ning peale väikest tutvusmisretke lähiümbruses kahlates, selgus, et on võimalik ümber liiva valli minna ning see oli suur kergendus. Parajasti, kui ma ihualasti kiviviske kaugusel asuva graniitpaljandi pealt tagasi tulin, et kohalikust põõsast kadunud purjeliistu asenduseks materjali hankida. Ilmus välja Rootsi taat lapselapsega, aerutas meie ümber ning küsis, et kas me tahame helistada. Innukalt vastasime, et ei soovi ning lükkasime tarmukalt Maj-Britti edasi sügavama vee poole.
Peale sisseelamist leidsime loomuliku rütmi, et kui üks mees roolis, siis kaks meest magasid ning olid valmis kiirelt ärkama ning tegutsema.
Siiski õhtu lähenedes otsustasime minna esimesse sadamasse ning laadida akusid ning mõnusalt magada. Järgmine sadam, mis meile ette juhtus oli Glommen.
Tundus, et seal oli see õhtu pidupäev, sest vali muusika ning tümps kostus juba kaugele. Sadam oli kohalike hulkurite aluseid täis ning sadama ümber oli üles sätitud tivoli ja samuti suur telk bändiga, kus toimus uljas tantsuvihtumine. Folkari saabumine põhjustas teatavat elevust, meiega taheti suhelda ning üks papi kasseeris meie käest sisse sadamatasu. Hiljem tutvusime festvaliga.
Edasi kulges meie tee hoogsalt. Otsustasime, et enam väga ranna äärde ei kipu vaid suuremast lahest otse üle. Kaugelt hakkas paistma Mölle kaljunukk ja väga mõnus vaade avanes sellele. Hiiglaslik mägi ning majakesed seal otsas. Üks väsinud rändaja otsustas päevalõppenuks lugeda ning pani ennast sinna samma kanali suhu kaljunuki alla ankrusse. Meil oli selleks korraks varutud parem plaan ja otsustasime Rootsi ja Taani vahelt öösel läbi sõita. Uudne asi meie jaoks oli kaubalaevade suurus ning kiirus. Alguses oli natuke elevust, kuid hiljem saime aru, et ega nad ei julge iga kõrkjatuti juurde tulla ning valisime omale ohutu tee.
Helsingborgi juures sõelus agar praam edasi tagasi. Samuti nägime seal ilutulestikku. Ilmselt tervitati meid. Kuna oli pilkane pimedus, siis ainukesed silmale rõõmu pakkuvad olid maal säravad tuled ja merel toimuv tulede vilgutamine ja liikumine.
Hommiku lähenedes ning suuremasse lahesoppi jõudes võttis tuul hoogu juurde ning liikusime veel hoogsamalt Öresundi poole.
Päike tõusis ja minu tähelepanu äratas kummaliselt käituvad lennukid, iga natukese aja tagant tuli lennuk Kopenhaageni poolt ja tiirutas ning jäi seisma mere kohale ning läks siis jälle tagasi Kopenhaagenisse. Olime eelmine päev pannud kaks presendist purjekotti kajuti peale kuivama ja need sinna unustanud. Mingi hetk tuul tõsts nad üles ja viis merele. Mis läinud see läinud, mina neid kätte ei saanud ja tiirutama hakata ning otsima sellise tuulega ei olnud eriti isu. Küll aga tegin kiire äratuse puhkavatele reisikaaslastele, padjaste või õigem oleks öelda pardalaua jälgedes nägude järgi võis arvata, et nad mõtlesid, et hakkame põhja minema.
Saltholmi juurde jõudes kippus tuul vastu pöörama, aga lubas meil ikkagi silla alt otse läbi sõita. Sild oli ennenägematu. 
Alguses mõtlesime, et mine kuradit tea, kas ikka mahume sealt alt läb või mis sild see selline on. Aga sild oli võimas. Kahe korruseline. All sõitsid rongid ja peal sõitsid autod. Mõned ulakad lained vöörist pritsisid meie unised näod puhtaks ning vahtisme suud kõrvuni silda ning hiiglama suurt tuulikute välja silla taga.
Tuul muudkui kogus rammu ja otsisime kohta kus aeg maha võtta, peale silda sihtisime Öresundi sadamat ning sinna me saime. Usina purjetamise käigus olime muutunud jube näljasteks ning põlev priimus küpseva söögiga tundus nagu õnnistus. Parkisime ennast suvaliste postide külge akvatooriumis ja nautisime avanenud vaadet sadamasse peitu tulnud purjekatele. Mõne aja pärast tuli hamnfogt meid küsitlema, et kas me olime öö seal , et vastasel korral ta sooviks raha. Ütlesime, et ei me tulime just äsja tormivarju, sööme kõhud täis ja lähme edasi. Jalga me seal kai peale ei tõstnudki. Tuul vaibus üsna pea ning jätsime Öresundi magava sadamaga hüvasti.
Edasi kulgesime rahulikult rannikust mõõdukat distantsi hoides koos teiste purjekatega. Paraku kõik sõitsid meist kiiremini. Eriti kiirelt liikus Ystadi juures praam. Hästi on meelde jäänud ilus maanurk Ystadist idas, kilomeetrite viisi randa. Paraku oli tuulevaikus ja hommikupäikse käes oli hea vaadata, kuidas alguses tuli üks jooksja, jooksis meist kiiremini ja kadus kaugusesse ning siis tuli ka teine jooksja ning ka see jooksis meie eest ära. Päeva poole tuul tõusis ning liikusime tarmukalt Ölandi poole. Öland pakkus varianti, et ebasoodsa tuule puhul võiks minna mandri ja saare vahelt läbi, aga see oleks tähendanud ka pikka ringi. Kuna prognoos tundus soodne, siis otsustasime minna Ölandi nuka juurde ning sealt edasi Gotlandi suunas.
Paraku pidime tegema peatuse Ölandil ning ühe oma meeskonnaliikme maale jätma, pakiliste asjatoimetuste sunnil. Seetõttu suundusime esimesse lähimasse sadamasse, milleks osutus pisike kalasadam Gammalsby. 
Otsustasime seal öö veeta. Rammisime ennast mõnusalt pehme muda sisse ning sidusime otsad kinni. Sadamas oli ka paar hulkurit, kes meile rõõmsalt oma voolu jagasid. Ning peale Saaremaa koduõllega tutvumisringi tegemist vennastusime Saksamaalt Flensburgist pärit katamaraan Taina meeskonnaga, kes oli tagasiteel Gotlandilt, eesmärgiga produtseerida artikkel, mis tutvustaks Gotlandi imelisi omadusi mainekas saksakeelses purjetamisajakirjas. Sakslased tundsid heameelt koduõlle üle ning viskasid kohaliku 2% purgid kiirelt ära. Pakkusime ka rootslastele koduõlut, kuid me olime nendest lootusetult maha jäänud ning ei suutnudki rootslastega ühele lainele jõuda. Ilmselt Rootsis on kombeks, et iga mees käib oma veinipakiga ringi ning öö saabudes on veinipakk tühi ning rootslane täis.
Õhtu krooniks oli, et üks sakslane osutus väga musikaalseks ning soovis oma talenti ka laiemale publikule jagada, seetõttu sättis ta ennast kõrgele lainemurdja peale istuma ning lasi laulu lahti ning mängis kitarri. Paraku pälvis ta ühe purjus uinuva rootslase tähelepanu, kes tuli selgitama, et Rootsis on keelatud öösel laulmine ning sellest kõigest arenes välja rahvusvaheline konflikt, mis lõppes rüselemisega. Ilmselt Rootslane solvus ning hakkas usinasti otsasid lahti arutama. Me olime ähmi täis, et ilge jama, kui mees sellises konditsioonis merele läheb ja otsustasime teda kõik koos takistada.
Üks sakslastest läks vöörist kinni hoidma, aga kukkus oma katamaraani pontooni pealt vette. Rootslase 4 hobujõuline mootor juba töötas ja haarasin tal reelingust kinni ja üritasin juttu teha, et ei ole väga hea mõte, mis tal peas keerleb. Rootslane keeras päramootori gaasi põhja ning nähes, et sellest tolku ei ole, siis läks veel kurjemaks ning haaras noa välja ja tegi sellega demonstratiivseid liigutusi. Lasin lahti ja vaatasin õudusega, kuidas rootslase purjekas suureneva hooga ja möirgava mootoriga üle akvatooriumi asuvate kaide poole kimas.
Ootamatult just enne kaiga kokku põrkamist tegi purjekas järsu pöörde ning kõigi üllatuseks sõitis elegantselt teise sadamanurgas oleva kai juurde ning jäi sinna.
Lõpp hea kõik hea, hakkasime sakslastega nende kaasatoodud viint maitsma. Peale filosoofilisi arutelusid teise maailmasõja lainetel ja rahvusi ning meresõitu puudutanud jutuajamisi läksime igaüks oma urgu. Sakslaste viin oli kohutava maitsega.
Startisime varakult ning jätsime Siimu Taina võrku magama. Päramootor käima ning natuke aega edasi tagasi kõndimist ning kõigutamist Maj-Briti peal ja saime mudast lahti. Tuul ei soosinud meid eriti ning liikusime teosammul kuid lõunaks läks paremaks ja õhtuks hakkas Gotlandi lõunakalju punaselt paistma. Olime sõitnud liiga lõdvalt ning tuul hakkas meile vastu keerama ning ei tahtnu meid lasta Gotlandi idaranda. Pidime veel kõrguse saavutamiseks krüssama ning raiskasime seetõttu valget aega. Kannatus hakkas otsa saama ning oli kange tahtmine kusagile varju minna. Sadama otsingud toimusid pimedas. Avastasime, et meie Gotland kaart ei olnudki nii detailne võrreldes ülejäänud Rootsiga, aga sadam oli märgitud ning kusagil läheduses ta ju pidi olema. Sai kõvasti tiirutatud, nägime põlevat tänavavalgustust ning purjekate mastitoppe, aga miks ei olnud näha ülejäänud sadamat? Tegime erinevaid lähenemiskatseid ning kuna lainemöllu hääl kaldakividelt läks üle taluvuse piiri, siis sai tagasi pööratud ning asutud uuele otsingule. Peale mõningat tiirutamist avastasime peidus olnud sissesõidu tuled ja need kohakuti ajades sisse sõites avanes meile idülliline vaade kõrge loodusliku kaitsevalli taga väikses abajas vaikselt loksuvatele purjekatele.
Vändburgsi sadamas olime mitu päeva, esimene päev oleks olnud mõnus vaikse sõidu ilm, aga me tahtsime kangesti Gotlandi näha ning vist maaarmastus lõi ka välja. Teise päeva kiskus tormiseks ja siis me otsustasime, et passime ning jälgime ümbrust. Iga päev sadama kai küljes rippumist tähendas seda, et hamnfogt(sadamakapten) tahtis meie käest saada raha, ning peab mainima, et meie tagavarad hakkasid otsakorrale jõudma. Siiski asjad said makstud ning otsustasime järgmine päev minekut teha sealt sadamast, puhugu tuul mismoodi tahab. Õhtul laenutasime sadamast rattad ning tegime väikse rattaseikluse. Teed olid seal kuidagi head, ratas liikus kergelt ning vahemaad tundusid väikesed.
Järgmine päev andsime otsad ning lahkusime armsast kuid kallist sadamast. Plaan oli otsida varjupaik mõne hubase maanuka taga. Ning selle me ka leidsime, ei pidanudki väga kaua otsima. Ilus liivarannaga lahesopike Rootsi militaarradari lähedal. Saime sõnumeid, et pidi minema tormiseks ning selle vastu olime hästi ette valmistatud. Sättisime telgi üle poomi ning tegime gaasipliidil süüa nagu hulkurid muiste.
Aegajalt käisid kohalikud elanikud meid rannas vaatamas ning korra isegi tulid autoga tuututama. Kuna mõnus ankrul olek sõltub eeskätt hästi pidavast ankrust ja triivimine väga ei vaimustanud, siis sai tegeletud ankru hingeelu uurimisega ja sättimisega. Lahe sopp sai usinasti läbi kõnnitud.
Kui tuul suunda muutis ja vaibus ning paigal passimine ära hakkas tüütama, siis tegime sealt minekut. Mõtlesime välja, et hea positsioon mere ületamiseks võiks olla võimalikult Gotlandi idapoolse nuka juurest, seal on väike saareke ja ilmselt ka mõnus koht redutamiseks.
Tundsme taas rõõmu liikumisest. Päeva poole tuul tugevnes ning lained olid asjalikud, otsustasime minna Ronehamni vaibumist ootama. 
Enne sadamasse jõudmist suutsime oma oskamatuse tõttu purje katki rebida. Aga meil ei olnud õrna aimugi, et Ronehamnis kükitavad samal hetkel maailma kõige paremad purjeparandajad. Ronehamnis on kaks sadamat, üks on suurte laevade sadam ning teine on külameeste paatide jaoks. Esiti mõtlesime, et lähme sinna väikeste paatide sadamasse, kuna seal oli täitsa oma lainemurdja ning kõikide eelduste järgi oleks võinud1.2 meetritsügavust olla. Aga siis tuli kai peale üks mees, kes vehkis ning andis mõista, et tulge suurde sadamasse. Sadamas oli tore, seltskond suuri aluseid ootas juba ees. Gotland Runt’i ässad reas. Päeva poole avati seal kalapood, kus müüdi enamasti suitsutatud kalatooteid, raalisime välja, et ka värsket lesta saab sealt ja ostsime kaks poolekilost lesta. Ei ole sellist lesta varem näinud. Ilmselt sügavas meres kasvavad paksemad lestad. Üks lest ning kõht täis. Folks ning lestapraadimine on hea kooslus.
Tutvusime teiste purjetajatega ning rääkisime neile oma seiklustest ning, siis üks härra kuuldes, et me oma purje rebestasime, tõttas ära ning lubas peatselt tagasi olla. Vana naases hea patsaka purje teibiga ning kleepis meie purje kinni. Ütles, et seda pole vaja lahti võtta ega õmmelda, et hoiab kõvasti. Tuli välja, et purjelappimine oli mingi hetk tema lisaamet. Lisaks tõi ta meile erinevaid otsasid. Arvas, et võib vaja minna. Jutu käigus selgus, et tema isa on eestlane ning pärit Märjamaalt, mehe nimi oli Mikael Algvere. Oma esimese purjeka sõidu oli ta teinud folkari peal. Ta tegi meile ka väikse tutvustuse oma alusele Lady X.
Akud täis ning Mikaeli käest värske ilmateade saadud, asusime varahommikul Saaremaa poole teele. Öösel tabas meid tuulevaikus. Läti rand hakkas päris kiiresti paistma ja paistis kaua kaua. Erilisi kergendusi Läti meile ei oleks toonud, et otsisime silmapiirilt ikka Sõrvet. Teise päeva õhtuks tõusis tuul ning lained läksid meheks ära. Paremas pardas oli Läti, aegajalt kohtasime meremärke. Sõrve majakas lasi ennast kaua oodata. Ja üles me ta leidsimegi. Samal ajal kogunes Lätimaal suur kõuepilv ning liikus samuti Saaremaa poole. Kohale jõudsime samal ajal. Sel õhtul oli suve kõige vaatemängulisem öö. Järgmise päeva Meie Maa kubises uhketest välgupiltidest. Meil oli au neid kõiki oma silmaga näha ja paraku saime ka magusat hoovihma maitsta.
Viimane ots Sõrve sääre varju venis nagu tatt, läks pimedaks ning hakkas välku lööma ning sadama. Majaka kõrvale saabudes olime läbimärjad ning väsinud. Avastasime sealt ka valgustatud akendega maja, mis paisti meile päris hästi ära, hiljem saime teada, et tegemist on Sõrvesääre kohvikuga. Sinna samma lasime ankrud sisse ja pugesime märga magamiskotti. Olime kodus.
Hommikul avastasime, et üks ankur oli ennast vabastanud ja ainult paljas ots tuli veest välja. Metsast voogas udu ja paistis selline mõnus päev tulevat. Viimane lõik Roomassaarde oli tuulevaene. Esiti mõtlesime sõita Tori abajasse, aga kuna me ignoreerisime meremärke ja laevateed, siis avastasime ennast veealuse kiviaia otsast. Väheke kõigutamist ja vööris kõndimist ning läksime edasi hoopis Roomassaarde.
