Greta – EST 5

Foto: Jassu Hertsmann

Greta valmis 1968. Aastal Tallinna Spordilaevade Katsetehases. Praegused omanikud on Mikk Köösel ja Tarvo Kubja. Kuidas kaks sõpra said Greta omanikeks? 2001. aasta talvel tuli Mikul mõte hankida endale jaht. Nii sai pandud kuulutus lehte – soov osta remonti vajav puujaht. Sel moel lootis Mikk leida enda võimalustele kohane alus, et poleks liiga kallis ja puust sellepärast, et puutöö tundus lihtsam. Ei läinudki kaua, kuni helistati Pärnust ning pakuti müüa Gretat. Peale ühist rummijoomist sõbraga sai olema ka kaasreeder, kes läkitas jahtidest midagigi jagava tuttava Pärnusse jahti üle vaatama. Tagasiside oli positiivne – küsitud summa eest pidavat jahti küllalt olema. Kaubad sai tehtud ja jaht Tallinnasse toodud.

Esiteks oli vaja jaht korrastada. Kohe esimesel kevadel sai hulga tööd tehtud. Juuliks oli Greta sõidukõlbulik ja Lohusalus vette tõstetud. Kuna meeskonnal puudus igasugune varasem meresõidukogemus, siis Greta endine omanik Andres oli lahkelt nõus tulema esimesele merereisile kaasa ja jagama tarkusi purjetamise ning meresõidu kohta. Andres andis lisaks ka mitmeid klubis ja sadamas viisaka käitumise näpunäiteid. Ühe asja said vastsed meresõitjad juba esimese hooajaga selgeks, et isegi poolepäevaseks planeeritud merereisile tuleb valmistuda kui mitmepäevasele reisile minekuks. Ilm võib väga ruttu muutuda, ilusast päikesepaistelisest merematkast võib väga ruttu saada märg ja külm ning ebamugav reis.
Peale esimest hooaega sai selgeks, et kui võistelda tahta, siis on vaja Gretale ikkagi kapitaalsemat remonti. 2004. aastal vahetatigi tekk, kajut, mast, poom ja purjed. Sisuliselt on vanast Gretast tänaseks järgi ainult plangutus, enamus kaari, kiil ja paar otsa.

Greta seisis esimestel aastatel Lohusalus, seejärel Meeruse sadamas ning viimased 6 aastat on Greta kodusadam Pirital Kalevi jahtklubis.

2003. aastast alates on Greta osalenud Muhu Väina regatil ning võistelnud uuemate ja mõnel aastal väga suurte plastikjahtidega. Etapid on vahel veninud ülipikaks ja kui gruppi on pandud eriti suuri ja kiireid jahte, siis on olnud tavaline ka see, et pole jõutud aega. Aga sõidurõõm on suurem, kui DNF’i saamisest jäänud kibe maik. 2011 aastal oli Mikk see, kellel folkbotistile omase jonnakusega õnnestus Muhu Väina saada folkboodid võistlestlema eraldi grupis. Seal saadi mõõtu võtta juba kui võrdne võrdsega. Greta saavutas ametlikult teise koha, aga kui see korrutada läbi selle pingutusega, mis Mikk enne võistlust ja ka võistluse ajal pühendas folkboot Tiina remontimisele ja folkbootidele oma grupi õiguste välja võitlemisele, siis on ta võitja.

Algusest peale on Greta meeskond käinud võistlemas ka Soomes. Alustas Viapori Tuoppiga, mis on suurim puujahtide regatt siinmail, kus osaleb üle 200 jahi enamaltjaolt Soomest. Seal on suurimaks stardigrupiks folkbootide oma, stardis on tavaliselt üle 30 jahi, parematel aastatel isegi üle 40. Hiljem on lisandunud Greta võistluskalendrisse veel teisigi Soome regatte, sest ülelahe korraldatakse folkbootidele palju klassivõistlusi ja on ju huvitav samasuguste jahtidega võistelda. See on põnevam ja õiglasem kui sõita ümberarvestatud valemi järgi. Eestis kuni tänaseni see võimalus puudus.

Nagu folkboodis ikka, on ka Greta meeskond olnud põhiliselt kolmeliikmeline, tavaliselt on meeskonnas kapteniks Mikk ise ja abikaasa Ingrid, kolmas liige on vahetunud. Tanel, Erik, Raul, Janno, Taisto, Siim, Margus jt. Päris palju pikki otsi on Mikk ja Ingrid sõitnud kahekesi, aga regattidel on alati ikka kolme inimese jagu käsi

Lõbusatest juhtumistest meenutab Mikk, kuidas Soome piirivalves ükskord leiti Gretast relv –  lapse puupüss – soomlased teatasid karmust teeseldes „aseet teillä laivalla“ ja kuidas narkokoerale oli enne laeva kontrollima saatmist jalga pandud sussid, et koera küüned jahi tekki ei kraabiks. Korra pidas koer ühe meeskonnaliikme rohtusid narkootikumideks ja oli tükk aega selgitamist.

Vähem lõbusad olid sõidud esimestel aastatel, kui Gretal polnud mootorit ja ülipikkadel ülesõitudel Soome ja ka Muhu Väinas tuulevaikus üllatas. Ei taha meenutadagi, kuidas tunde ja tunde Tallinna siluetti vaadata tuli, ilma et see lähemale tuleks.

Greta meeskonna naishingel Ingridil meenub lugu, kuidas ta oma padjaklubitädidega kord Soomes käis ja lisaks käsitöömessile ka raamatupoodi põikas: „Teised hullusid käsitööraamaturiiulil ja mina võtsin kursi meretemaatika nurka. Keerutasin lõpuks ühte suurt kõvakaanelist oma käte vahel ja teadsin, et Pirkka Leino/Yrjö Klippi/Juho Aromaa “Purjehtivat klassikot” (2007) peab koju kaasa saama. Raha nappis , kuid kamba peale saime vajaliku summa kokku. Olin õnnelik oma raske köite üle kotis ning tahtsin juba koju jõuda. Suurele laevale naasnuna oli aega pikemalt kauneid pilte ja puulaevade erinevaid klasse uurida. Kirjeldamatult suur au ja rõõmu tunne valdas mind folkboodi teema lõppu lugedes: “Maamme suurimmassa puuveneiden kilpailussa Viaporin Tuopissa on Kansanvene suurin yksityyppiluokka. Tuoppiin kokoontuu 30-40 veneen mahtavia laivueita osoittamaan, että luokka elää ja voi loistavasti. Mukana Tuopissa on ollut myös parina vuonna vene Virosta. Mikk Köösel puolisoineen lähtee Tallinnasta perjantaina töiden jälkeen, ehtii lauantaiksi purjehtimaan kilpailun ja palaa vielä sunnuntaina takaisin Suomenlahden yli. Kansanveneellä ehtii hyvin.”“

Mastisoone remont
Põhjalik remont
Kajutibiimide valmistamine
Roolilehe tegemine 1.Osa  2.Osa  3.Osa 4.Osa
Mastisoone remont 2012
Flooripolt

Viimati lisatud kommentaarid