Kodusadamast Piritalt purjetasime jahiga F SR 66
„Tšaika” välja ilusal neljapäeva 
õhtul pärast päikeseloojangut, umbes 3-4-pallises idatuules, esimeseks reisisihiks Helsingi. Lisaks „kolmele mehele paadis” — Spordilaevade Eksperimentaaltehase konstruktorid Aleksander Tšutšelov, Arvet Tetsmann ja Jüri Mõisamaa — purjetas folkboodil kuni Helsingini kaasa veel tehase direktor Sergei Kozlov. Lõppsihiks oli kõigil Hanko, kus pidid algama mitteametlikud maailmameistrivõistlused „Finn”- klassis, nn. Kuldpokaali võistlused.
Heas idatuules tegi meie folkboot tublit sõitu ning varahommikul kinnitasime otsad juba „Merenkävijäte” jahtklubi sadamasillas. Peagi olid kohal ka vastuvõtjad, kelle abiga sõitsime kohe reisisadamasse, et laadida peale Hankosse viimiseks meie finnimeeste Jüri Saraškini, Vitali Dõrdõra ja Valdur Kose alused. Võistlejad ise koos delegatsiooni juhi Sergei Kozloviga kiirustasid Hanko rongile. Meid kolme, kellest Aleksander ainukesena oli varem Helsingis viibinud, ootas ees päevapikkune tutvumine Helsingiga ja õhtul traditsiooniline soome saun. Laupäeva varahommikul võtsime kursi Hankole. Juba eelmisel õhtul oli meid jahtklubis varustatud vajalike Soome merekaartidega ja seepärast otsustasime ühisel häälel nn. sisemise faarvaatri kasuks. Navigatsiooniliselt oli see muidugi tunduvalt raskem, kuid ka samavõrd huvitavam. Et Soome saarestikus on meremärke tõepoolest nagu puid metsas, selles veendusime varsti. Kapteni käsu peale jäi Arvet kui kõige noorem mees, kel eelduste kohaselt ka kõige teravam silm, ainult kaarte ja meremärke jälgima. Esialgu oli tollel kõige nooremal mehel sellega tublisti tegemist. Õnneks oli tuul vaikne ja paarisõlmese kiiruse juures jäi vahel ikka aega mitu pead kokku panna, et täpne asukoht kindlaks määrata.
Õhtupoolikul vaibus tuul lõplikult. Viimases hädas otsisime ahterpiigist välja kaasavõetud väikese 2,5 HS süsta päramootori, mille siis Jüri kui kogenud süstasõitja varsti ka tööle pani, nii et edasiliikumine siiski jätkus. Õhtuks jõudsime juba Porkkala kanti ja hakkasime ööbimiseks sobiva ankrupaiga järele ringi vaatama. Varsti me sellise saarekese ka leidsime. Vaidluses selle üle, kustpoolt talle läheneda, jäi, nagu see merel ikka, kapteni sõna peale. Ainuke, kes seda ei tunnistanud, oli suur veealune kivimürakas, ning varsti kajas õhtuvaikuses jahi raskuskiilu tähistav kõva mürts. Õnneks ilma märgatavate halbade tagajärgedeta kummalegi poolele.
Õhtusöögi ajal tehti maha, et kui edaspidi vähegi tuult annab, oleme pühapäevaks Hankos. Tuult hakkaski tulema, juba öösi, nii et võttis ankru libisema ja jaht kandus ohtlikult kalda lähedale. Viisime välja veel teise ankru ja pingutasime otsad. üle-jäänud osa ööst mõõdus rahulikult. Hommikul idatuul veidi vaibus, siis kantis edelasse ja me jätkasime pooltuules. Keskhommiku paiku tuli pilvede vahelt nähtavale ka päike ja metsaste saarte varjus oli nüüd lausa palav.
Hankoni jäi alla kolmekümne miili, kui kõik paugupealt muutus. Tuul kantis järsku veelgi enam läände ja hakkas iga minutiga tugevnema. Vaatamata suhteliselt suletud merele, tõstis kenakese laine üles. Kapteni käsul tõmmati ülle päästevestid ja hakati purjesid rehvima. Sellegipoolest püsis alltuuleparras pidevalt vee all. Edasisel tuule tugevnemisel olime sunnitud groodi hoopis maha võtma. Vahetasime ka foka raskema vastu välja. Kõik see sündis vähem kui poole tunni jooksul. Enam polnud silmapiiril näha ühtki purje, üksnes tuiskav vesi, mida tuli nii pilvedest kui merest. Vastu tuult oli lahtiste silmadega võimatu vaadata. Viimane alus, mida nägime, oli täiel käigul vastu tuult rühkiv mereviiekaater. Vahetasime tema meeskonnaga liputervituse ja pärast seda olime jälle üksi keset tuule -ja veemöllu.
Lisaks pidevale valjenemisele pöördus tuul nüüd ka risti vastu, nii et hoolimata roolimehe oskusest ja meeskonna pingutustest, ei jõudnud paat enam Hankole sugugi lähemale. Asusime kahe suurema saare vahelises umbes poolemiilise laiusega väinas, kus tuul oli üles ajanud mitte eriti kõrge, kuid see-eest ebameeldiva järsu laine. Tegime kümmekond pauti, ent iga kord, kui me taas kalda alla jõudsime, ilmnes, et oleme ikka endiste meremärkide kohal — vasakul valge hobune, paremal vana paadisilla riismed. Vaatamata sellele, et kandsime ainult väikest fokat, suurenes kreen üha ja ajuti hakkas kokpitti vett voolama. Lisaks muule ilmnesid lõpuks ka fokal väsimuse märgid — soodinurga purjeõmblus hakkas lahti venima. Sellises olukorras otsustas kapten perspektiivitu võitluse tuule ja lainega lõpetada ning otsida sobiva ankrupaiga, kus saaks oodata tormi vaibumist. Üht sellist olime näinud mõne miili eest. Tagasitee alla tuult kulges kähku. Viimase osa vahemaast purjetasime läbi paljaste peeltega ja ometi küllalt hea käiguga. Ankrupaik oli selle ilma jaoks lausa ideaalne — väike lahesopp kõrge metsaga kaetud saare tuulealusel küljel. Kahju ainult, et rand oli kivine, nii ei pääsenud me lähemale kui paarkümmend meetrit. Juba varem olid endile siia seisupaiga valinud üks Soome ja üks Saksamaa LV jaht. Viimaselt oli parajasti mees rinnuni vees. Ta viis ka meie otsa lahkesti kaldale. Veidi hiljem haalas ennast soomlastelt laenatud jullaga kaldale ka meie kapten, et olukorraga isiklikult tutvuda ja otsad oma käega kinnitada. Meeskond oli samal ajal ametis veritsevate sõrmenukkide ja peopesade tohterdamisega. Varsti valmis ka õhtusöök, mis seekord maitses eriti hästi. Küllap aitas sellele kaasa ka asjaolu, et olukorda arvestades otsustas kapten lagedale tuua „puutumatu tagavara”, mis selle ajani oli pilsis peidus olnud.
Öö veetsime rahulikult. Tuul enam suunda ei muutnud ja saar kaitses meid hästi.
Esmaspäeva hommikul tuul küll natukene nõrgenes, kuid tormiks jäi ta ikkagi ja hoolimata kapteni üleskutsetest purjetamist jätkata, otsustati ometi veel ühe päeva ilma paranemist oodata. Lõuna paiku saabus meie ankrupaika üks Soome pääste-teenistuse kaater, mille pardalt küsiti, kuidas meie olukord on. Ühtlasi saime teada, et .siinses paikkonnas oli puhunud keskeltläbi 34 m/sek. Järgmiseks päevaks oli tuul vaibunud 4-5 pallile ja viimased miilid, mis meid Hankost lahutasid, katsime rahulikult. Hankos jõudsime ära näha veel „Finnide” esimese võistluse, kuna seegi oli tormi tõttu kaks päeva edasi Iükatud.
Arvet Tetsmann, 1983.
Tekst pärineb, L.Parašin “Väinamere logiraamat”, Eesti Raamat, 1988