1942.a. aprillis läks esimene “Folkboot” vette ja nüüd, 50 aastat hiljem, arvatakse nende aluste arvu maailmas küündival 4000-ni. Kõige rohkem on “Folkboote” Rootsis, Taanis, Saksamaal, Soomes ja USA-s. Kuid neid on arvukalt ka Eestis ja seda tänu Tallinna Spordilaevade Katsetehase Pirita-kollektiivile. Puitlaevade ehitamine on kunst, mida tolle aegne tehaserahvas valdas küllaltki hästi. Kokku ehitati aja-vahemikus 1968-1977 üle 170 “Folkboodi”. Need olid siis ime-odavad ja iga asutus võis selliste ostmist endale lubada. Ja ostetigi nii palju, kui üleliiduline jaotuskava neid Eestile ette nägi.

“Folkboot” on ilus jaht. Ikka enam ja enam olen ma hoomanud seda nüüd, kus neid Eestis iga aastaga vähemaks jääb. Temas on ehtsat puulaeva hõngu. Tema klinkerplangutuses on iga plank justkui kunstniku käega välja voolitud. Plangud kaarduvad sujuvalt ja kitsenevad ees kaunikujuliseks vöörtääviks. Järsult ära lõigatud ahter ei vea vett endaga kaasa ja laev läheb pärituules hõlpsasti surfima. Rool, mis liitub kiiluga, ei tõuse lainetes ja kreenis iialgi veest välja. Seetõttu püsib laev väga hästi ka tugevas bakstaaktuules ning pole ohtu, et ta spinnakeri all vastutuult käänduks.

“Folkboodi” headest külgedest võiks muidugi lõputult rääkida, kuid üht, tema monotüüpsust, tuleb eriti rõhutada.
Ranged klassimäärused on välistanud selle laeva “ärasolkimise”. “Folkboodid” on seetõttu küllaltki võrdse käiguga ning võistlemine nendel igati nauditav, ja ütleksin, et ka aus ja odav.

Sellest lähtudes algatas H. Kuivjõgi 70. aastate alguses Eesti Folkbootide Flotilli asutamise, FlotilI hakkas tegutsema 1972.a. kevadel üsna tormiliselt. (T.Sepperi juhtimisel)
Hooaja jooksul kogunes kokku 12 võistlust, kodune elu ja suvepuhkus toodi merele ohvriks. Too aeg oli kaunis selletõttu, et kujunes paljudele purjetamises “teiseks nooruseks”. Oli ju enamik nendest meestest (ja naistest) juba jõudnud astuda üle 30. eluaasta Iäve. Eelnevate aastakümnete ranged keelud ja piirangud hakkasid pikapeale leevenema. Inimesed tundsid, et nad võivad ennast teostada merel nii üksinduses kui ka päevi vältavatel regattidel. Peale selle oli mingi õnnelik juhus toonud tolleks ajaks meie jahtklubisse hulga huvitavaid isiksusi. Omavaheline suhtlemine kujunes kõrgetasemeliseks ja köitvaks. Loetlegem kas või järgmisi nimesid: H.Kuivjõgi, H.Lind, L.Parašin, A.Tetsmann, J.Pliznik, J,Lember, H.Kallion, A.Saarlepp, J.Petrovits, B.Štšerbakov — terve vastandite ühtsus Folkbootide Flotilli lipu all!
Ning mitte ainult suvel vaid ka talvistel täienduskursustel jahtkaptenipabereid taotlemas või klubibaaris odavat konjakit maitsmas.
Jah, see oli aeg, kus lihtne, aga kaunis „folkboot“ viis purjetajaid merele rohkem kui ühegi teise klassi laev. Ilmast hoolimata väntsutati teda hoolimatult pikkadel Muhu Väina regattidel.
Tuli ette ka avariisid – „Folkboot“ Miki lebab minu teada tänini Hari kurgu põhjas.

Kahjuks on pea igal aastal mõni alus käigust väljalangenud. Samal ajal pole Soomes neljakümneaastased rahvapaadid sugugi haruldased. Kuidas on küll nemad suutnud oma laevu säilitada? Vastus on lihtne: seal on need kaunud puitlaevad ostetud omanike endi rakselt teenitud raha eest. Meil aga, mis kergelt tulnud, see kegelt läinud. Kahju, et erastamine algab alles nüüd, kus viimased “Folkbootid vaatamata oma meeskondade pingutustele, hakkavad otsa saama.
Meri, vihm ja päike ning meie hoolimatus oma töö teinud.

Kuid loodame, et midagi on muutumas ka meie mentaliteedis, et tuleb uus purjetaja, tõeline peremees, kes puhub uue hinge sisse juba vanaks jäänud “Folkbootilegi“.
Ei tohi “Folkbootide” arvu Eestis langeda lasta allapoole seda piiri, millest alates kaob huvi tema kui klassi vastu. Klassi säilitamiseks oleks vaja ka organisatsioonilist tõuget — vahest rahvapaadi purjetajate ja omanike ühist nõupidamist. Eesti folkbootide Flotilli esimese kommodoorina paluksin ajalehe “Purjetaja” kaasabil vastava koosoleku organiseerimiseks.

Muide, Taanimaal toodetakse juba ligi kümme aastat plastikrahvapaate, ka mina olen Soomes nendel purjetanud. Laev on väliselt muutunud veelgi kaunimaks, kuid kvaliteetsele puitmööblile vaatamata ei hõlju selles enam puulaeva romantikahõngu. Kõik oma head mereomadused on “Folkboot“ siiski säilitanud. Peale selle, on ta nüüd isetühjeneva kokpiti tõttu ohutum ja teda on lihtsam hooldada.

Rääkides „Folkbootist” ja tema 50 aasta juubelist, muutub vist iga endine rahvapaadisõitja pisut nostalgiliseks. Südant soojendavad mälestused ei aita aga kuigivõrd lahendada selle jahiklassi ees seisvaid probleeme. Vaja on arendada tulevikku suunatud ideid, vaja on uusi inimesi.

Sooviksin väga, et Eesti Folkbootide Flotilli poolt Muhu väina regati võitjale väljapandud kaunis auhind „Rändav viikingilaev” jääks veel kauaks seilama ja meresõitjaid tegudele ahvatleks. Tuult purjedesse “Folkbooti“ sõitjad!