Hommikul päike säras taevas ja tuul oli parajalt mõõdukas, et lust kohe oli merele minna. Ega hommikusöögi üle ka kurta polnud vaja ja kõik oli nagu ümbervahetatud eilse vastu tuult ja vastu lainet lammutamisega. Haapsalu madalas lahes ju startida pole ruumi ja tunnike tuli purjetada, et startima saada. Tõnisele ja Hardile oli Oliver lisaks saabunud ja kõik oli hästi jälle.
Svea sai kaatri juurest ja suht hästi minema Ahti meie ahtris, Eva ja Kerttu meist taga. Tuuli muidugi näitas kohe klassi – tuli stardipoist vasakuga ja kõigil mõõdukalt eest läbi… Vastutuulemärki Tuuli ei saanud täpselt ja pidi lisapaudi tegema. Svea sai täpselt ja vahe 50 meetrit. Ahti samapalju meie taga. Eva nende sabas. Kerttul ka lisapaut. Hops vabale kursile ja liikuma. Tuulile veidi kaotasime aga pigem siiski hoidsime vahet, Ahti eest libisesime ära. Pikk sirge tul spinniga ja seal ja tegelikult ka edasi vahed pigem venisid veel, suurt midagi põrutavat ei toimunud. Imestama pani, et eelmisel aastal meid nahutanud Ahti maha jäi ja taga üllatuslikult hoopis Eva ja Kerttuga lahingut pidas. Paistis, et vahepeal oli keegi Ahtist eeski, aga siis Kõverlaiu juures krüssuotsal said kõvasti eest ära ja meilegi ligemale. Juuresolevalt kaardilt seda näha pole, aga seal oli madalikke, mille tasus mitte otsa põrutada. Me raja algusosas juba olime Sveaga korra vastu põhja kolistanud (ehmatusega märkasime siis, et selles kohas näitas kaart 0,9 m:) ja enam ei tahtnud korrata. Raja kaugemas otsas siiski saime uuesti Ahti eest korralikult minema ja ei teinud liiga seegi, et taga märgis meil foka plokk siinist välja kargas ja minutikese selle taastamisele kulutasime. Kusjuures pärast kuulsime, et Eva sai ka just seal krüssuotsal uuesti käigu sisse ja Ahtile järele. No ja siis vaba kursiga tagasi finiši poole. Meie olime Tuulist umbes sama kaugusel kui Ahti meist ja tundus, et keegi enam kedagi ei ohusta. Kuivarahu juures mõõtsime Tuuli ja meie vaheks 5,5 min, Ahti oli Sveast omakorda 6,5 min maas. Eva nende sabas.
Kurss läks edasi päris vabaks ja loksusime ja jutustasime seal ilma ja värki nautides ja siis mida Hobulaiule lähemale, seda väiksemaks Tuuliga vahe läks. Täitsa kummaline oli koha näha, kuidas Tuuli seal laiu ja suurte mööduvate jahtide varjus tiksus meid järele oodates. Isegi ärevus tekkis meil korra:). Natuke hilja jõudis kohale, et oleks algusest peale pidanud maksimaalselt üles hoidma. Aga oli hilja. Tuul hullult keerutas ja oli auklik Hobulaiu kõrval, et vajusime meiegi märgikursilt alla. Tuuliga oli vahe 2,5 min nüüd, aga mõlemad pidime märgi võtmiseks lisapaudi tegema. Peale pauti Tuuli sai kiiremini minema ja me jäime ikka pika ninaga. Aga ikka väga-väga chill päev oli, mis kaunistas ära kõik möödaniku. Teine koht ka ilus koht ja palju õnne Evale, kes meeskonna sõnul trimmimisega terve tee kõvasti tööd tegid ja kel tarkust oli Hobulaiu juures kõrgust hoida, mitte teiste moodi lisapauti teha. Sellega nad Ahti ära karistasid sel korral. Eva poodiumile, jeah!
Oliveri poolt tehtud vidoeülesvõte sellest täiesti ideaalse purjetamisilmaga toimunud Kessu Regatist:
Regati kulg Minurajas
