Aeg lendab ja kalender on tihe – nii jõudis see laupäevane Mereakadeemia korraldatav regatt meilegi “ootamatult” kätte. Paistab, et ega neid teisi folkboote ka vahepeal lisaks vette pole jõudnud ja polnud enamikul LYS’idelgi mahti sõitma tulla. Kõigil on vist tegemist ja ei aita sel juhul üleskutsed ega miski. Ilm oli ilus ja kuna esimest korda sel kevadel lubas lõpuks ka tuult, siis Svea meeskonnal osalemise osas küsimust ei tekkinud. Hard jälle magas sisse ja jõudis napilt kohale. Tõnis sai paadi õigeks ajaks ise klaariks ja Oliveri asendama kutsutud Janek oli ettenähtud ajaks õige varustusega kohal. Päike paistiski ja tuul puhus kirdest kenakese tugevusega.
Kuna Svea mootor pole veel endiselt talvekorterist ära toodud, siis nati oli pusimist selle tuulesuuna ja tugevusega meie kaikohast minema saamisega – jukerdasime tuntud madalikule end sadamas korra ja kergelt ohustasime kõike ümbritsevat, aga välja me saime ja kui Tomm ja Lii meile veel sleppi ka korra jõepeal puhangutes tegid, siis nõnda me stardipaigas õigeks ajaks jälle olime. Eks me ikka ole kippunud stardis hajevil olema ja siis avastasime, et “oih, meie lipp on üleval, aga ühtegi helisignaali pole kuulnud”, et ei saanud täpselt sotti, palju stardini aega on. Konkurendid olid ka vägalaiali, et nendest juhinduda. Hellitatud ikka olema Kolmapäevakute startidest, kus kõik ette ja taha raadiost maha teatatakse… No aga siis oli signaal ja mingi lipp läks maha, et oletasime papat. Sylvia kannul olime väga õiges ja heas stardipositsioonis, teised pikalt taga. Ja oligi superstart, mida siiski saatis kahtlus, kas see meie stardisignaal äkki polnud hoopis papa?!? Ja siis tegi Silvia meie ees kannaka… Ja meie, tuhkamid, tema järel:). Tagantjärele selgus, et neil oli ka natuke segadus ja kuna kõik teised nii kaugel olid, siis kahtlustasid samuti minutiga eksimist. No ühesõnaga me oma halsi ja paudiga ootasime kõik kogemata järgi ja nii mõnigi läks möödagi, kuni me uuesti üle stardijoone ja hoo üles saime. Uskumatu äpardus ikka. Hard lubas, et teeb endale lipud selgeks ja sellist häbi enam juhtuda ei lase kus Svea peal arutatakse, milline lipp ikka see papa oli ja kas klassilipp on stardini üleval või mitte:)
Polnud hullu ka tegelikult, sest tänane sõit oli ju nagunii pigem lõbusõit – no mõelda seda kohtunike otsust, mitte arvestada LYS-koefitsente, vaid anda kõigile LYS’idele korraga start ja kes enne jõuab see võidab… Meie stardigruppis olid 44-jalane Albatross, 43-jalane Sylvia, Wind Rose, Anna-Laura, Freia, Tipa, Najada, Aquamarine, Svea. Seega võidusõidu mõttes oli see Svea’le juba ette suht lootusetu sõit. Tuult siiski jagus ja Tipa, Najada ning Freiaga oli meil võimalus teoreetiliselt olemas. Kahju ainult, et rohkem polnud neid meiega vähegi võrdsemaid…
Nii me sealt startisime siis juppmaad Freia taga ja Tipast ees, tagant tulid Najada ja veel mõned. Suured läksid varem või hiljem kolinal mööda. Nii Kuulimuna kui pärast ka Naissaare ots olid mõlemad ühel halsil vabatuuleotsad ja ega seal palju strateegilist ei toimunud. Mõned proovisid Naissaare otsal spinni ka, aga ei õnnestunud see kellegil. Tipa jäi meist pigem maha. Freia, kes ka spinni katsetas (ja selleks ette genu maha võttis) saime kätte ja kui ta siis genu tagasi pani, saime enamuse Naissaare otsa kõrvuti heidelda nagu kokku tinutatult. Lõpus nad ikka said kerge eelise ja võitsid ca’ 100 meetriga. Tipat ka ikka pidime silmanurgast jälgima. Kusjuures ei olnud ma Anna-Laurast ka mitte kaugel… Et jagus meile ikka põnevust ja sunniti mõtlema, kuidas sellisel suht keerulisel vabatuulekursil maksimaalset välja pigistada… Puhanguline tuul ei lasknud soodimehel ka mitte niisama magada, aga oli vaja muudkui peale ja maha anda…
Naissaare sadamat on kenasti edendatud kusjuures – seal on nüüd juba kaks ahtripoidega varustatud ujuvkaid, veekraanid vist isegi olid ja valgustuspostid suurel kail… Keegi tegi nalja, et tuumaelektrijaam ehitatakse ka ja siis tuleb valgus… Esialgu vist on vaid kommunikatsioonid ja powerit sisse veel ei lasta.
Nautisime siis ilusat ilma seal ja ootasime ORC-de finišeerumist, et 14:00 saada osa Eesti Mereakadeemia rektorihärra tervituskõnest, autasustamisest ja pakutud kringlist ning kuumast teest. Hää oli tuttvaid nägusid kohata ja törts juttu puhuda.
Et siis otsad lahti ja sutsti tagasi Piritale jällegi soodsas vabatuules.Päike säras, kerge laine oli ka ja tuult puhanguti juba vast 10 ja rohkemgi meetrit. Väga-väga mõnus purjetamise päev oli!
Ametlik lõppjärjestus ka:
Ja no siis Tõnis tegi huvi pärast interneedusest otsitud LYS väärtuste alusel rehnuti, et mis oleks seis olnud LYS-koefitsente arvesse võttes:
Äge! 🙂