Mõne päeva eest saabus Soomest oma uude kodusadamasse Pärnusse puufolkboot “Caramia”. Ilus täiendus siinsesse flotilli! 1968 aastal Soomes Kråkö’s, N.Andersson’i poolt valmistatud folkboodi uueks reederiks on Norman Saarso. Saamislugu ka siinkohal paari sõnaga…
Kuidas folksumõte sündis?
Mõte sündis tõenäoliselt varem, kui ma sellist mõtet teadvustada üldse oskasin, sest olles mitmendat põlve meresõitja, veeti mind paatidele, jahtidele, laevadele kaasa sünnist saadik. Esimene teadlik mälestus oma-laeva-mõttest on aga umbes 27-aastane: olime perega paarinädalasel merematkal ja parajasti Kihnus ilma ootamas, kui otsustasin, et oma laev peab olema.
Edasi möödus aastaid erinevatel alustel: jahtidel ja mootorlaevadel nii palgalise kui lõbusõitjana, Optimistil Rein Ottosoni käe all, Eesti Mereinstituudi uurimislaevadel, võistlusametnikuna RIB-il. Folkboodid on mulle alati seejuures meeldinud, kuid ega ma ühegagi sõitnud ei olnud.
Folksuni viis mind hoopiski soolosõidu huvi, mis oli ja on tegelikult suurem siht ja unistus oma-laeva-unistuse taga. Esialgu kiikasin hoopis Minide poole, aga kuna praegune elukorraldus ei luba mul poolt igast aastast Prantsusmaal treenida ja võistelda, hakkasin maalähedasemaid variante vaatama. Otsisin laeva, mis oleks merekindel, soodne, püsiks hästi kursil, millega saaks kenasti üksipäini hakkama, kuid mis pere peale mahutaks ja millega saaks võidusõidu janu kustutatud. Folkboot vastas nendele tingimustele. Lisaks on flotillil tugev kasvutendents, mis loodetavasti nüüd ka väljapool Tallinnat ennast näitama hakkab.
Kuidas valimine sujus?
Umbes aasta jagu vaatasin pisteliselt blocket.se ja nettivene.com kuulutusi, kuid polnud lõpuni plaanis kindel. Eelmise suve lõpul sai mõttest plaan ja algas sobiva aluse valimine. Sai käidud Helsingis vaatamas “Aidat”, mis peaks tänaseni saadaval olema ja on igati värske ja kobe paat. Kuid just tema värskus oli see, miks otsustasin edasi vaadata – folksu juures on vähemalt minu jaoks köitvaks ka iga paadi ajalugu ja ajavaod, mida enda ümber näed. “Aida” oli lihtsalt veel liiga nooruke. “Caramia”, keda varakevadel Vaasas vaatamas käisin, meeldis aga esimesest pilgust. Ta on hästi hoitud ja ennast heast küljest näidanud. Korraliku ja argumenteeritud tingimise järel saigi otsus “Caramia” kasuks tehtud ja paljukiidetud Rootsi ma paate vaatama ei jõudnudki.
Vihjeks neile, kel folksumõtted peas: kallist pakkumishinnast ei tasu end lasta ära ehmatada, sest kogenud puulaevnikute nipp on kõrge hinnaga niisama uudistajad eemale peletada. Kel huvi aga nii suur, et sellest hoolimata kohapeale vaatama tuleb, on esimese proovilepaneku läbinud ja hind võib muutuda oluliselt paindlikumaks.
Plaanid tuleviku osas?
Selle suvega tahaks laeva tundma õppida ja sisse sõita. Suurematest üritustest on plaanis Muhu Väin. Kui jõuab, siis äkki ka Viaporin Tuoppi, lisaks mõned väiksemad PJK regatid. Matkata tahaks ka, sest folkboot oma väikse süvisega avab sootuks uued võimalused.
Elagu!
