Ai kurjam, ilus nädalavahetus oli. Ja äge, et võeti vaevaks korraldada üks heal tasemel päriselt omanäoline regatt. Ekstratänud selle eest Argitta meeskonnale ja teistelegi, kes seal kampa lõid! Reede õhtul poole kuue paiku panime Sveaga Piritalt Prangli poole minema, üheskoos Topu ja Priimaga. Tuul oli kenasti pakstaagist, aga kohati kukkus ära ka ja saime teepeal paar korda Priima käest tänuväärset puksiiriabi. Tund või enamgi sai sellega kindlasti kokku hoitud ja päikeseloojangut saime juba Pranglil nautida. Et siis otse sadamasse üles seatud aurusauna sukelduda. Saun oli korraldajate poolt spetsiaalselt aretatud mingist sõjaväetelgist ja kahest aurumasinast, millega Rootsi sõduritele kunagi väidetavalt kartuleid keedeti. Nägi ohtlik välja, aga elamus garanteeritud ja küpsetas küll, heast seltskonnast rääkimata.
Hommikuse ärkamise raskuskeskmed olid paatkonniti erinevad, kes vajas peavalutabletti, kes muud:) Meil läks suht hästi ja isegi Mell jõudis meie paati alles kell 9 vist või midagi. Tiina muidu jõudis Pranglile päeva hakul juba, aga meie ja nende vahele jäid veel mõned paadid:) Diana tuli veel hommikul ja kokku sai meid koosoleku ajaks kenasti 7 paati. Lisaks samapalju raskekahurväge igasuguste muude ajalooliste puulaevade näol. Mõned vist kujutasid päriselt ka ette, et nad on viikingid… Ja miks nad ei võinud olla, eksole. Regatirada oli vastupäeva ring ümber Prangli. Paar lõunakülje toodrit pidi endast vasakule jätma ja ülejäänud madalikest pidi ise hoiduda oskama. Ja muidugi osutus reaalsuseks ka alguses nagu naljana jutuks olnud MOB (man over board) manööver. Ilusasti klassikaliselt viskeliini kasutades jne. Selleks oli maha märgitud kindel ala suht vahetult enne finišiliini ja selle vabatahtlikult tegemine andis 20 minutit ajavõitu. Merepäästekaater kenasti kohapeal turvamas. Huvitav… Tuult oli korralikud 6-8 m/s, loodest, päike paistis.
Start sadama eest sai meil Sveaga kõva hilinemisega. Õnneks Kerttu tuli veelgi gramm tagant, aga kõrgemalt. Topu tuli hoopis vasema halsiga, parema ajastusega ja läks kõigil eest läbi. Suht kohe tuli meilgi kaldakivide vältimiseks merele pautida. Topul oli edu sees, Kerttu meie taga, siis Diana. Tiina läks veel vägagi madalasse, aga oli juppmaad ikka tagapool, Priima oli seal kusagil ja soomlaste Elisabeth jne. Meil käis edasi terve tee pusimine kolme vahel. Esimesel halsil Topu vajus väga alla ja tegi ka kiiruses järeleandmisi. Paudi ajaks olime neist selgelt ees. Kerttu aga taganttulijana üllatas vastupidi enda hea kiiruse ja kõrgusega, olles meist paudi ajaks küll taga, aga juppmaad kõrgemal. Ilmselt siiski oleksime neilt veel ikka eest läbi läinud, aga pautisid varem ära ja pressisid nüüd 10 meetri jagu allpool meiega kõrvuti, suht võrdse käiguga…
Loode nurga kivide vältimiseks pidime kõik üles veel korra pautima. Hea nali oli see, et kõik vaatasid alguses teiste järgi, et kas minnakse üle madaliku või mitte… Samal ajal kaart näitas meil, et see on nii madal, et seda pole mõõdetudki üldse. Topu oli kõige alumine ja kohtunikud läksid saatekaatriga neid juba mõistusele kutsuma:) Nad ise ka juba nägid kive kahel pool… Meil nii hull polnud, aga julgus sai otsa ja Kerttuga suht samal hetkel pautisime merele ära ikka. Tagasi pautides ja vallama hakates saime paari paadipikkuse jagu Kerttule otse ette. Topu omakorda mõnikümmend meetrit tagapool. Vahed püsisid. Me Sveaga lükkasime spinni esimesena üles. Töötas hästi ka ja kuna Kerttul spinnaker jukerdas, siis vahe venis pikemaks. Topu ka sai neile lähemale. Altnurga märgis spinn alla ja saarealune vabatuuleots finišile. Kerttu meie taga mõne paadipikkusega, Topu tuli veel pikalt spinniga krüssates, aga ei tundunud väga ohtlik enam.
Purjetamisega olime sisuliselt ära teinud, aga nüüd oli juba kõik mõte ja fookus sellel, kuidas sedasi 6-sõlmese kiirusega üksteise p…s sõites see mees üle parda saata ja tagasi paati ka saada nii, et keegi viga ei saaks ja paadid ka terveks jääks:) Tundus, et MOB-manööver saab sõidu tegelikuks otsustajaks ja nii läkski. Kõigil kolmel läksid miskipärast just kaptenid vette. Kerttu tegi ainult kiire halsi ja paudi. Kuna paadis oli neil 4 meest, siis mehe veest paatitõmme sai ka lisaks ladus ja juba nad edasi lendasid. Meie tegime ikka by-the-book paudi ja halsi. Hard sai ka kiiresti paati tagasi, aga kurss sai manöövri lõpuks vastutuulde, jäime seisma, tegime lisapaudi ja saime nüüd Kerttu ahtrit vaadata. Topu tegi samuti klassikalise paudi + halsi, aga meile nad enam ohtlikud polnud ja nii sai järjestuseks Kerttu, Svea, Topu, Tiina, Diana, Elisabeth, Priima. Kolmiku järel tulijatel enam midagi kaotada ega võita polnud ja nendest keegi vetteviskumist ette ei võtnud. Kuigi oleks ju võinud, sest tegelikult oli see ikka üks väga-väga õpetlik kogemus! Elevust ka kui palju:) Supertänud, et korraldajatel mune oli see manööver sisse panna! Tänu heale tuulele sai kõik see pull alla kahe tunni tehtud ja edasi võisime päikeselist päeva kasutada saarega tutvumiseks, saunaks, söögiks, peoks jne. Saar on kaunis ja kõik korraldus oli überhästi tehtud. Isegi pühapäevane tagasi koju purjetamine oli nagu lõunamerepuhkus.
Just selliseid üritusi me tahtsimegi!
Fotograaf Teele Tuuna tehtud fotogaleriid saab näha SIIN
