Plaan Suveöö rahvaregatist osa võtta oli meil juba eelmisel aastal, kuid siis jäi see teiste LYS sõitjate vähese huvi tõttu teoks saamata. Igaljuhul võtsime sel aastal selle regati juba varakult oma plaanidesse.
Ootamatuid tagasilööke hakkas tekkima nädal enne, kui selgus, et Hard ja Oliver sel ajal mõlemad eestist ära. Aga ei midagi, küllap me meeskonna kokku saame. Tõnis võttis rooli ja meeskonda õnnestus lisaks saada folkboot Eva kapten Peeter ja Svead ka eelmistel aastatel mitmel korral oma kätepaariga abistanud Virko. Olime hommikul kokkulepitud ajaks ilusti viksil ja viisakalt kohal ning sõit võis alata.
Kõigepealt proloog, mis toimus Tallinna lahel paiknevate meremärkide vahel.
Proloogil eraldi võistlusgruppe polnud. Kõik osalenud jahid läksid rajale korraga ning arvestust peeti LYS koefitsendi alusel. Start Patareivangla eest ning rajaks Russalka, Katariina kai, Kuulimuna ning finiš. Tuult puhus hinnanguliselt 8-9 m/s.
Saime stardist küllalt hästi koos teistega minema, kuid kiiruste vahed olid suured ning peagi jäime sõitma kokku “omasugustega”: Topu ja Estella. Esimeses märgis olime nendega veel koos, aga vastutuuleotsal Katariina kaisse saime sisse soliidse edu, mis Kuulimunani sõites kasvas veelgi ning tagasi finišisse sõites kahanes ehk veidi. Kuna osalenud paadid olid nii erinevad, siis lõpptulemustest eriti aimu polnud. Aga rõõm oli meiepoolne, kui selgus et saime MIA järel teise koha.
Põhisõit
Õhtuse stardi ajal puhus endiselt korralikult. Start oli ORC4, LYS ja vabagrupil koos. Saime jällegi küllalt hästi minema. Minni ees ja meie Leilaga tema järel, kuid meie endi konkurendid jäid vähe hiljaks ning tulid tagapool.
Esimene ots tihttuules Aegna taha mingeid otsustavaid sündmusi ei toonud. Prangli poole minejad olid kõik ilusti riburadapidi koos. Kolm neist asus ümber Prangli sõitma päripäeva ja kaks, sealhulgas ka Svea, vastupäeva. Esialgu polnud häda – spinn üles ja kiirus kohati kuni 8 sõlme. Saarel teisel küljel, kui teistega kohtusime, hakkasime haistma esimesi ohumärke. Tuul polnud meie ootustusi pettes piisavalt pööranud . Kui siis Prangli tagant väljasaanuna Aegna poole krüssates veel tuuleauku sattusime (jah ka sellise ilmaga leidsime koha, kus olematus tuules vastu vana lainet pressides suutsime arendada kiirust vai kuni 0,6 sõlme) oli selge, et olime teinud taktikaliselt suure vea ning oleks pidanud koos teistega päripäeva sõitma. Päästa polnud enam midagi. See kord siis sedaviisi.
