Svea – EST 23

Svea on ehitatud 1957. aastal Rootsi külakeses nimega Dragsmark, Br Jacobsson Båtbyggeri nimelises paaditehases. Varasemast ajaloost pole just palju teada. 1983.a mõõdukiri näitab omanikuks Conny Valtersson’i. Üks leitud VSS jahtklubi kaikohtade jaotusdokument näitab Svea omanikuks 2004. aastal Jonathan Johansson’i.  2008 aastal ostis paadi endale tollalne üliõpilane Jon Högblom, kes puupaatide restaureerimist õppis. Neid juba Stockholmis ja selle ümbruses jagub. Ise ta ütles, et üliõpilasena polnud tal eriti raha, et suuremaid parendustöid ette võtta, hiljem polnud selleks enam teiste paatide kõrvalt aega. Siiski hoidis ta Svea enam-vähem korras.

Jon oskas eelmiste omanike kohta öelda vaid seda, et nood käisid Sveaga ka võistlemas ja olla isegi medaleid välja teeninud. Paadi mõningad sportlikumad täiustused, muuhulgas mööbli kadumine, ollagi tollest ajast. Eelmine omanik ehitanud ka uue teki, restaureerinud masti, vahetanud kiilupoldid jms üsna põhjalikku ning kasulikku.

Svea praegune omanik Hard Perk, sõitis mitmed aastad purjelauda, kuni 2010 kevadel tuli suht lambist idee ja isu purjetamist proovida. Ilmselt oli üks põhjus purjetamist proovida siiski see, et surfamiseks vajalikele suurtele tuultele ei õnnestunud enam töö kõrvalt piisavalt pihta saada ja purjetamine tundus kergemini ajastatav. Vana sportlasena polnud Hardil kahtlust, et lähenemine purjetamiselegi saab olema võistluslik, mitte niisama matkamine. Viimane ajend ja suunaja oli Jens Kasemetsa tundmine ja tema jaht Eneli blogi lugemine. Polarised tundusid sportlikud ja flotill äge! Jensile oli Hardilt ka esimene telefonikõne, palvega mõnele sõidule kaasa võtta. Mõne nädala pärast avaneski võimalus sõita madrusena Eneli pardal Haapsalust Pärnusse, kus Enelil oli algamas Muhu Väina regatt. Meeskonda saamine ja/või regatil osalemine tundus siis vara küsida ja ega poleksiki võetud ka… Merehaigus aina kallal ja eriti midagi teha ei osanud… 2010 suvel sebis Hard ennast asendusmadrusena kokku kümneid kordi mitme “veerandise” (Gemma, Merihunt, Carol) peale nii võistlema kui ka niisama purjetamistele kaasa ja isu ainult kasvas. Ühtlasi kasvas ka tahtmine ennast mitte piirata teiste meeskondade poolt seatud plaanidega, vaid ise käike planeerida. Nii sai hakatud ringi vaatama, millist jahti endale tahta ja mida endale ka võimaldada saaks. Kriteeriumid olid: odav, stiilne, sportlik (analoogseid oleks veel Tallinnas ja omavahel võisteldakse), väikese meeskonnaga ehk isegi üksi-kaksi purjetatav. Valik polnud suur ja üsna kiiresti sai sihikule folkboot. 2010 hooaja kõige viimane purjetamine oligi oktoobri lõpus, õhtuhämaruses Siim Ojaveriga kahekesi Dorothea’ga. See oli päris esimene kord sõita folkbootiga. Piritalt kuulimunani ja tagasi. Külm oli, vihma sadas, sildumine juba pilkases pimeduses. Otsus oli tehtud:)

Kui rääkida ostust, siis 2010/2011 talve jooksul sai silm peal hoitud Soome Nettivene ja Rootsi Blocket müügiportaalidel. Kevadel sai sisulisemalt suheldud 6-7 müüjaga. Kerge see polnud, kuna sisulisema info ja piltide saamine võttis aega ning pingutust. Enamik müüjaid eeldasid, et piisab ühest pildist ja vaatamine ikka kohapeal. Otsuse tegemisel olid väga suureks abiks Mikk Kööseli ja Siim Ojaveri kogemused, soovitused ja tähelepanekud. Samuti see, et üks „hull“, Andrus Viil, oli aasta varem folkboodi Rootsist ära toonud. Aprillis 2011 oli kokkulepe Jon’iga tehtud. Piltide ja kirjasõnade põhjal, usalduse peale. Raha sai PayPal’iga 100% ette ära ka makstud. Järgi mindi Miku, Siimu ja Johannes Saarega mai keskel, kaasas hulk vajalikku merevarustust ning plaan meritsi tagasi koju purjetada. Tuule järgi oli plaan otsustada, kas tullakse Stockholmist suunaga otse Tallinnasse või pigem Ahvenamaa kaudu. Svea vastas vägagi ootustele ja kohapeal tehtud päevase ehitamise järel andsime neljapäeva (12. mai) õhtul otsad, plaaniga esmaspäeva hommikuks tööle jõuda. Reis oli fantastiline, vaatamata valdavale otse-vastu-tuulele ja üsna sagedasele vihmale, maikuu temperatuur ka eksole… Heas konditsioonis päramootor sai ilmselt oma elu seni kõige pikemaid töötunde. Ainuke pettumus Svea juures oli kajuti lae vähene, aga järjepidev lekkimine päris mitmetest kohtadest. See lisas vihma ja lainega sõites oma tooni ja ega ilma tormikateta eriti magama ei mindud:). Üle tulime Ahvenamaa ja Hanko kaudu. TOPi kais sildusime esmaspäeva hommikul kell 8:00. Tööle jäädi natuke hiljaks:).

Tagasi kodus saii Svea juures tehtud pigem kosmeetilist laadi töid ilu ja mugavuse nimel. Vööriluuk sai uus ja minimalistlik laud-kapp kajutisse ning muidugi läbimõeldud ämber-tualett lastele ning naistele. Lisaks tuhat olulist pisiasja turvanõuetele ja seadustele vastamiseks. Lisaks sai avastatud, et pole nilbemat tööd, kui purjedelt vanade registreerimisnumbrite ja nende liimi eemaldamine. Seda sai tehtud tihedas koostöös atsetooniga kokku kokku 4 õhtut… Uued numbrid EST-23 liimis juba spetsialist.

Esimene, 2011. hooaja algus:

Kevadel läks vaatamata paadi suhteliselt heale seisukorrale siiski palju aega paadi pisivigade kõpitsemise ja käepäraseks seadmisega. Töötunde oli kindlalt rohkem kui sõidutunde. Purjetada ju päris ei osanud ega julenud ka. Mai lõpus ja juunis olime Sveaga KJK Kolmapäevakutel küll olemas, aga kogemus ja paadi tundmine oli nii vähene, et ei julgenud ainukese folkboodina ametlike võistlejate vahele rajale üldse kakerdama minnagi. Teised folkarid polnud siis veel vette jõudnud. Nii sai erinevate folkboodi-kogemusega ja muidu-purjetamiskogemusega meestega Tallinna lahel õppust ja julgust korjatud, kuni jällegi Miku ja teiste mahitusel jõustus jaanipäeva paiku (vahepeal kahtluse alla sattunud) plaan ikkagi Muhu Väina regatile minna. Meeskond vajas veel komplekteerimist, kapten paadi ja purjetamise tundmaõppimist. Näpp oli antud…