Eesti Folkbootide Flotill Berliinis Euroopa folkbotistide lõpuregatil

13.11.2018

 

Kuna folkboot Jonnal (F EST 50) jäi peale juuli esimesel kahel nädalal Lõuna-Rootsis Simrishamnis toimunud Rootsi MV ja Gold Cupil osalemisest välisvõistlustest väheks, siis tundus 27. ja 28. oktoobril Berliini lääneosas (endine Lääne-Berliin siis) Großer Wannsee järvel kohaliku jahtklubi „Ahoi“ poolt 46. korda organiseeritud iga-aastane folkbootide ja H-paatide lõpuvõistlus „Rolling Home“ võimalus veel viimast korda sel hooajal üks korralik võistlus teha – kahepäevasele võistlusele oli end reganud ligi 50 folkbooti, nende seas Taani ja Saksa folkbotistide koorekiht tänavuse Gold Cupi võitja Soeren Kæsteliga eesotsas. Ja muidugi on metsade vahel järve peal muutlikes tuuleoludes purjetamine juba ise-enesest huvitav kogemus.

Foto autor Krister Rekkaro, endine Reval Cafe meeskonna liige, kes oma purjeka Proseccoga regatilisi tervitamas käis

Berliinis võistlemas käimine on tegelikult imelihtne. Mikk leidis regatti korraldava „Ahoi“ jahtklubi liikme Angela kaudu folkboodi Therese, mille omanik Reinhard oli väga elevil võimaluse üle eestlastega koos purjetada. Kuna Therese koduklubi oli „Ahoi“, ei pidanud maksma ka regati osalustasu. Lisaks organiseeris Mikk kargoga Berliini ka Jonna purjed, millelt polnud viimase Tallinna võistluse kortsud veel kadunud. Tanel tegeles öömajandusega – esimesed kaks ööd saime ööbida Berliini folkbotisti Martina Klemmti juures sealsamas järve teisel kaldal ja kuna ta võttis võistlusest osa, saime iga hommik priiküüdi võistluspaika. Tutvusime Martinaga eelmisel aastal Kertemindes Gold Cupil, kus ta oma folkboodiga Jumbo (GER 1133) meie kainaaber oli ning espetsiaalselt sellele võistlusele kutsus ja kontaktid andis – veel üks põhjus visiitkaarte arhiveerida. Kolmanda öö regati järel veetsime aga Saksa kultuuriatašee Merit Kopli juures – sügav kummardus talle Eesti folkbotistide toetamise eest.

Regatist ja jahtklubist. 1892. aastast tegutsev jahtklubi Ahoi korraldab iga aasta oktoobri viimasel nädalavahetusel võistluse „Rolling Home“ folkbootidele ja H-paatidele ning see on peale kohalike populaarne ka taanlaste seas, keda tänavu oli 8 paatkonda. Lisame neile see aasta üks võistkond Rootsist ja üks Eestist ning tulebki päris rahvusvaheline võistlus! Toimub see võistlus Großer Wannsee järvel, mis tegelikult on Berliini läbiva Haveli jõe laiem sopp. Folkboote võistles tänavu 46 ja nende seas ka Taani ja Saksa parimad folkbotistid, kellest Eesti folkbotistidele tuttavamad Per Jørgensen, Søren Kæstel ja Bjarne Marcussen, folkboot Jonna meeskonaliikmetele olid ka muud tuttavad näod Simrishamni Gold Cupi päevilt, kus taanlaste käsul sai palju nende õlut ära joodud ning näod meelde jäetud.

„Rolling Home“ võistlus on ise on üks paras sehkendamine kogu aeg. Esimesel päeval oli kolm pikemat sõitu (kolm korda vastu- ja allatuulemärki ja siis vastutuules finišisse) ja teisel kaks lühemat (kaks korda vastu- ja allatuulemärki ja finišisse) ning vastu- ja allatuulemärgid on teineteisest vähem kui miili kaugusel. Tuul oli mõnus 6-7 m/s ja kuna koguaeg oli maatuul, siis oli lausa lust praktiliselt ilma laineta keskmisest kiiremini purjetada. Muud muret polnudki, kui et koguaeg pidi olema valvel ristuvatel kurssidel sõitvate konkurentidega, vastu- ja allatuulemärkides oli kogu kamp alati koos ning „küünarnukitunne“ oli tugev. Kui parajasti konkurentidega jagelema ei pidanud, siis sai tegeleda mõttemängudega teemal, kus tuul sellel veidi rohkem kui kilomeeter laial järvel kõige kiiremini edasi viib ning kuidas neid muutlikke tuuleolusid enda kasuks kõige paremini ära kasutada. Ja siis muidugi need stardid, mis seekord olid traditsiooniliselt folkbotistlikud – pea kogu see seltskond minut enne starti plagiseva fokaga stardiliinil signaali ootamas, et siis kogu kambaga valestart teha ning pärast üldist tagasikutset sedasama niikaua korrata, kuni start anti musta lipuga ja lõpuks sai flotilli liikvele. Seekord kujunes nii, et Jonnal õnnestusid reaalselt kaks esimest starti ning pärast seda vaid need stardid, kus oli üldine tagasikutse. Ega siis muud polnudki, kui tuli purjetamisega kohta parandada.

Sõitudest kah. Kõige paremad olidki kaks esimest sõitu, mis andsid 22 ja 34 koha. Mõlemal korral startisime kogu pundist veidi eemal stardilipu juurest ning saime kohe hea hooga vabas tuules minema. Esimeses sõidus õnnestus enam-vähem start ka korralikuks tulemuseks realiseerida, teises sõidus suutsime aga väga hea stardi (täiskiirusel stardilipu juurest ning seejärel pärast pauti vasaku halsiga pea kogu flotillil eest läbi sõites (oi see oli ilus vaatepilt!)) sellega maha mängida, et jäime paarikümneks sekundiks omapäi kolama – sellisel tasemel pole rohkem vajagi. Ülejäänud kolm sõitu kujunesidki aga mitte kõige parema stardi järel vastutuuleotsal koha parandamisele (või finišisse krüssamisel viimaste pautidega koha kaotamisele), sest taganttuules kohad eriti ei muutunud. Kokkuvõttes võib öelda, et 47 osalenud jahi seas saadud 32 koht vastab ühest küljest sellel hetke sooritusele, kuid kindlasti on see koht pöördvõrdeline saadud sõidurõõmuga.

Niisiis 32. koht 47 jahi seas (tegelt oli 48 aga üks oli DNC). Rahuldav tulemus. Aga kui vaadata seda regattti väljaspool sportlikke mõõtmeid, siis polnud koht üldse oluline. Oluline oli sotsiaalne aspekt ja (team) Estonia oli Berliinis need kaks päeva regatil kõigil keelel ja meelel. Ja nagu ütles meid võõrustanud folkboot GER 1133 roolimees Andreas: „Bis next year“. Meid oodatakse Berliini järgmisel aastal. Hakkame pileteid broneerima. Ja äkki saame rohkem EST purjenumbreid.

Ahjaa, regati võitis DEN 873 ehk Soeren Kæstel ehk valitsev maailmameister. Samas võitis ta selle sõidu ka eelmisel aastal, mille peale korraldajaklubi „Ahoi“ liikmed ütlesid: „selle pärast Soeren 2018 Gold Cupi võitis, et ta siin 2017 esikoha sai.“ Ilmselt on nüüd selge, kes 2019 Gold Cupi kinni paneb.

Rohkelt ilusaid pilte regatist

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *