Tegemist siis legendaarse regatiga, kus selgitatakse välja Läänemaa meistrid avamerepurjetamises. Lisaks on see esimene etapp EJL Karikasarjas. Ja muude regattidega võrreldes on selle ikka huvitavavaks teinud Haapsalu, Hiiumaa ja Saaremaa vahele seatud vaheldusrikas rada koos varitsevate madalike ja muude teistmoodi trikkidega. Päike jälle lõõskas, ennustuse kohaselt tuul tõotas olla napipoolne ja pidevalt muutliku suunaga. Stardis oli lisaks Sveale nüüd ka superfavoriit Tuuli Haapsalust ja Kerttu Hiiumaalt. LYS’is sõitsimegi siis kolm folkbooti, lisaks veel 6 kiirema loomuga plastikpaati. Rada oli ilmast lähtuvalt lühendatud ja päris Kessulaiu all polnud õnneks vaja ära käia.
Starti saime veidi vara ja läksime liinimööda alla, teised tulid kaatri juurest. Veidi tundus, et oligi poi eelist äkki ka, igatahes polnud kokkuvõttes halb start ja vastutuulemärgis olime Tuuliga kõrvuti. Kerttu veidi maas. Kõik oli veel ees. Mingi kala olime teinud, et spinnaker oli valel poolel ja vastutuulemärgis enne spinni panemist tehtud halsiga nüüd veidi kohe kaotasime. Aga saimegi oma sõitu teha selle võrra. Tuuli liiga kiiresti ka ei läinud ja Kerttust saime veidi kaugemale. No ja siis tiksusime sedasi kuni hakkas järjest tulema neid tuuleauke. Silmad pidi lahti hoidma, et tuuleviirge merel silmata ja neid tabada. Kuni ikka rängemaks hakkasid need augud minema ja ühega nendest õnnestuski Rukkirahu kandis ka Tuulist uuesti mööda saada. Kerttu ka tuli tagant lähemale. Seisime siis seal jälle võidu… Luisa oli tuuleaugust puhtalt pääsenud ja pani minema, teised kõik seal koolesid.
Kui jälle liikuma saime, siis Tuuli suutis uuesti ennast ette sikerdada. Hoidis hästi kõrgust ja sai seal ülinõrgas tuules pidevalt veidi paremat käiku. Polnud meil miskit vastu panna neile. Ja kui meil veel märgiga ka segadus tekkis ja pressima hakkasime, sai Kerttu ka veel mööda meist. Kumari märgis oli Tuuliga sajameetrine vahe sees ja Kerttuga nüüd kõrvuti:) Krt ja Kerttul oli ju maailmameistrist Ulla Indrek roolis…
Suutsime siiski õnnega pooleks pressimiseolukorra enda kasuks pöörata ja Kerttu alt läbi lipsata. Kerttu vist plaanis üles krüssata ja meid spinniga rünnata, aga varsti panime meiegi spinni üles ja igatahes saime ilusa vahe sisse. Sõmeri juures olime Tuulilegi jälle lähenenud ja Kuivarahu toodrite juures veelgi enam. Ja Hobulaiu juurde veel jõudmata kordus jälle kõik, sest tuul vaikis nüüd sootuks ja Kerttugi tuli meile veel inertsist selga… Esimesed kiired jahid olid veel viimase tuulelõpuga minema pääsenud ja meie kolmekesi koos Albiniga olime nagu betooni sisse valatud… Ja nii põhimõtteliselt jäigi kõik seal päikeselõõsas paariks tunniks. Õnneks sööki ja jooki jagus, ujuda sai jne, aga edasi me küll enam ei liikunud. Või noh lõpuks seisime Tuuli kõrvale ennast, aga terve see Väinameri kuni Haapsaluni välja oli igas suunas plekksile. Lõpuks viskas kõigil üle, ainuke mootoriga jaht Albin korjas meid kõiki sappa ja nii me hanereas Haapsallu tagasi saime. Kusjuures kui muidu me sel aastal suutsime ise kiiluga kivid puutumata jätta, siis sedasi seal hanereas minnes õnnestus meid vedanud suurema süvisega Albin’il ennast Haapsalu Eeslahe põhjapoi juures ühe kivihunniku otsa korralikult kinni sõita. Kõigil oli natuke sabistamist, et mitte teineteist veel ära rihtida:) Saadi muidugi lahti ja uuesti vähe tähelepanelikumalt liikuma. Aamen:)
Kõike seda pulli saab vaadata ka www.minurada.ee lehelt.
Kajastus Lääne Elu artiklis
Tulemused: