Muhu Väina Kroonika A.D. 2013, teine osa

25.09.2013

Kolmas päev

Kolm on seltskond kuid neljakesi on parem kui tuult on mitu, ja meiega liitus Marko. Topuga liitus ka laenuspinn number 2 ja palju tänu selle eest Tuuli poistele.

Pärnusse on hea sõita siis, kui tuul on tagant. Vastu tuult on hea sõita siis kui tuul on kõva. Vähemalt meil on nii. Ja selles plaanis läks kõik enam-vähem suurepäraselt kuni Pärnu laheni.

Kuskilt väina keskelt antud stardist viis sitke vastutuul meid läbi ülevalt ja alt pritsiva vee ilusti esimesena vastutuulemärki, mõningase meelitamisega saime spinni üles ja olukord tundus igati lubav. Esialgu tulid targemad allatuules küll liiga kiiresti järele, kuid mõningase paanika poolt segatud trimmimisega saime sellele jamale piiri pandud. Ka päike tuli vaikselt välja, riided hakkasid kuivama. Avanes õlu.

Nii me siis tiksusime +/- 7 sõlmega Pärnu poole, tagant tulevalt Tuulilt šnitti võttes ranniku ääri mööda. Tagant tulid ka Ahti ja Greta kes ilmselt ei märganud targemate kiiluvees sõita ja panid meist lõpuks kaabeltau kauguselt mere poolt mööda. Kuid mitte pikalt ja vahel tundus, et saame nad ka kätte.

Lõpuks saabus kauakardetud Manilaid – kes lõikab kividele lähemalt, kes on osavam aeglasel külgtuule pöördel kiirust hoidma – kes võidab? Nagu oli karta või arvata, siis meie ahtrit luurav Tuuli võttis ette ja lõikas teravamalt ja kiiremini liikudes ja lipsas mööda. Kirjeldamatute manöövrite tulemusena oli mõne hetke pärast olukord, kus ühes puntras kuid erinevates kombinatsioonides ja järjestustes harrastasid spinnikrüssu ja spinnitraalimist Tuuli, Greta ja Topu,. Ahti võttis asja leebemalt ja sõitis suurema kaarega ja mõne aja pärast juba fokaga. Kas seejuures ka võites, oli sel hetkel lahtine. Otse tema ahtris passis Svea. Kas neil seal ka oma võitlus oli, jäi tol hetkel märkamata.

Kuigi kroonik ei mäleta, või ei taha mäletada kuidas kõik täpselt sündis, siis ühel hetkel saabus olukord, kus Tuuli ja Greta omavahelisest kaklusest väljus võitjana Tuuli, mille üle nad ilmselt rõõmustasid ja end ilma pikemata foka abil täpiks sõitsid ning Greta kaotas oma koha Topule, jäädes seejuures meid umbes ühe õlleviske kaugusele jälitama.

So far, not so bad. Vaadates ühe silmaga Gretat, teise silmaga purjeid ja kolmandaga kaksikuid Ahti-Svea tekkis peagi küsimusi. Nimelt: kuidas Gretat mitte mööda lasta ja mitmendad me oleme. Kuna esimese küsimusega oli kiirem, siis läks põhiaur selle lahendamisele. Mingil hetkel lisandus kolmas küsimus: kus on finiš? Optimistlikematel hetkedel arvasime, et oleme teised. Pessimistlikematel sekunditel tundus, et Gretal on nii palju parem käik, et jääme kohe viiendaks ja lisaks sõidame vales suunas. Mitmendad me tol hetkel tegelikult olime jäigi teadmata, kuid kui lõpuks, peale suuremat peamurdmist ja silmamoondust leitud finišile lähenesime oli selge, et Ahti ja Svea on napilt ette jõudnud ning Greta, kellega terve igaviku olime hoidnud distantsiks 5-15 meetrit oli meie taga.

Ega pilt kuigi loorberilõhnaline ei olnud. Üldarvestuses hulpisime kuskil 5. koha mail ja esimese viie hulgas vaid neli valget paati. Ebaõiglus.

Muide, kui te soovite kuulda lugu hommikusöögist Kuivastus ja bensiinist, siis seda küsige Mikult.

 

Neljas päev

Pärnu lahel tuleb tiirutada siis, kui tuult on ja hästi läheb, sest see mõjub enesetundele positiivselt.

Päeva plaan oli kaks kummalist tiiru lahel märkide vahel, mille skeem ja mõte meile vaid tänu neiu S võimetele teataval määral tajutavaks sai. Et purjetajatel igav poleks, jätsid kohtunikud märkide asukohad merel visuaalseks avastamiseks. Ei koordinaate, ei midagi. Ja kätte oli ka jõudnud päev, kus folkboodid tõepoolest korra kolmanda grupina startida said. Põnev-põnev.

Võiks öelda, et see päev möödus nagu unenägu: mängides ja joostes. Ei vastaks küll faktiliselt tõele, aga annaks edasi emotsiooni. Tuul puhus, lained loksusid ja meile see sobis. Lühirada, kaks sõitu, meile see sobis. Päike paistis ja vesi oli soe, jah, hea oli ja paat ka liikus.

Esimene start, minu meelest me võitsime selle, vist. Vastutuulemärk kuskil teadmata kaugustes, me leidsime selle eespurjetajate tegemisi jälgides ja jõudsime kohale ilma paremasse raja serva, ehk ranna äärde minemata (seal ootas häving). Spinn sai üles, midagi väga ära ei käkerdanud, Svea, Tuuli võitlesid meie taga minuti kaugusel, järgnes Greta ja noh, heh, esimene koht! Teate, päris hea tunne oli, soovitan proovida, kui võimalust pakutakse.

Kahe sõidu vahel oli hiiglaslik paus ja äkki oli asi pingelanguses või tolles õlles, kuid teise sõidu start läks kuskile põõsasse, sest mitte kuidagi ei suutnud me stardikellale õiget aega ette saada, istusime stardijärgses pundis kinni ja häving tiksus. Pautisime parema plaani puudumisel paremasse rajaserva ja saime sealt ka ootuspärase koosa. Esimesse märki jõudsime üsna haledal positsioonil, umbes tagant kolmandatena. Ümberringi askeldasid Flisad, Tiinad, Kertud, Gunillad, Evad. Küllalt tankialune tunne oli. Teine sõit oli õnneks folksudele pisut pikem ette nähtud mistõttu pöörasime stardi suunas uuele ringile. Kuidagi, tõenäoliselt pimeda ime läbi, õnnestus suurem osa kogunenud hävingust tagasi võtta. Järgnev jupp erinevatel kurssidel spinnisõitu vist positsioone ei muutnud, finišis Greta-Tuuli pikalt ees, Svea rahvas meile kergelt kuklasse hingamas. Peale mõningast kalkuleerimist tekkis tunne, et ehk oleme kokku ka esimesed. See oli üks üsna õige tunne.

Esimesed kolm paati valged. Hästi. Topu esimene. Eriti hästi. Preili S, eriti tubli.

 

Viies päev

Öösel purjetamine mõõduka laevahukuga, on oluliselt parem kui öösel purjetamine ülekäte läinud laevahukuga, räägivad vanad meremehed. Meid ootas ees öine sõit Roomassaarde.

Päev algas lõuna paiku sombuselt ja erinevate materiaalsete ning moraalsete kaotustega, millest kroonik lähemalt ei räägi kuid mis siiski olid märkimisväärsed.

Eelmise päeva võidu tähistamise mõjud andsid endiselt tunda. Polnud öö olnud kõige unerikkam meist kellelgi, aga samas oli tekkinud pisitilluke lootus, et me ei kaota oma roolineidu lätlastele. Päeva jooksul lisandus meeskonda igaks juhuks Markot asendama Krista ja tõi kaasa erinevaid delikatesse ja napse.

Pärastlõunaks oli selge, et Allah on olnud Topu suhtes armuline ja meeskond jätkab täies koosseisus. Meil oli veel lootust.

Start pool seitse õhtul niiskepoolses jahekliimas, üsna korralik vastutuul soosis jällegi võitjaid. Tuuli ja Ahti läksid lahe paremast servast ja võitsid sealt nii korralikult, et kumbagi polnud enam selle võistluse käigus au silmaga näha. Neile järgnes Greta, kes samuti edu sai. Gretale järgnes Topu, aga oluliselt vähema eduga kuid siiski Greta suhtes mõõduka hävinguga. Oli neil parema käigu päev, ilmselt. No ei olnud meil mitte seda käiku mis oleks võinud olla. Hämardus ja jõudsime lahest välja, suundudes Kihnu ja mandri vahelt pimedusse Aleksandri madala märki võtma. Tundus, et võiksime olla neljandal kohal, oli tuult, oli lainet, oli märg, külm ja pime ja küllalt vastik.

Kui merehaige kroonik kajutis ärkas, oli tuul juba vaibunud. Külm oli, kuid riided olid juba peaaegu kuivad. Kurss kuhugi mujale kus tuult rohkem, marss promillide ja suitsuvorsti kallale.

Igasuguseid purjepaate paistis merel, aru ei saanud kes need on. Kergelt valgenevas pilvealuses vines süttis ühel hetkel meist Kihnu suunal punane rakett. Ei saa öelda, et oleksime seda oodanud.

Peataolek on enamasti omane broileritele, kuid … las ta jääb. Igal juhul kanal 16 hakkas mingil hetkel jagama infot, et jahtlaev Kristi on uppumas. Püüdsime siis selle õnnetuse sündimata jäämisele omalt poolt kaasa aidata nende ebamugavustest ja koordinaatidest päästekeskust informeerides. Õnneks oli see info juba varem nendeni jõudnud. Telefoni levi oli õige napp, ei teagi kas kaugemal merel olnud Kristi pardalt helistada sai. Igal juhul ära nad ei uppunud ja meil polnud enam ei und ega meelerahu.

Kui lõpuks tuul tuli ja merehäda möödas oli, tekkis loomulikult jällegi küsimus meie hetkepositsioonist tulevases spordiajaloos. Ja siinkohal uuesti hoiatus lihtsameelsetele: ära iial usu träkkerit. Nimelt väitis see väike väänik meile, et oleme Greta järel teisel kohal ja meie taga on sisuliselt tühi meri. Kuna tol hetkel üle ahtri silmapiiri kammides paistis märg lagendik ning vööri suunal võis olla vähemalt üks potentsiaalselt Gretale kuuluvad spinn, siis tundus kirjeldatu mingil määral usutav. Lisaks, loomulikult, meeldiv. Seesama träkker näitas, et meist ranna pool liikuv Greta on pisut aeglasem ja on olemas tilluke võimalus nad kätte saada (mis osutus samuti pooltõeks). Järgnes tundidepikkune ponnistus tulemusega null koma null üks. Selle asemel lähenes meile tagant Svea kellega enne viimast märki ja pööret Roomassaare krüssukursile oli vahe siiski suhteliselt soliidne. Mis juhtus, pole täpselt teada, aga sellel viimasel lõigul oleksime peaaegu oma koha kaotanud, polnud kiirust polnud kõrgust, midagi ei olnud. Sveal jällegi oli. Alles eelviimase paudi eel ja täiesti viimasel hetkel saime trimmi sedavõrd korda, et kannatas jälle sõita. Põnevust oli absoluutselt viimase meetrini sest kaks minutit enne finišit sadas meile kaela eriti tige pagi koos väga korraliku padukaga. Sadamast leidsime loomulikult hilinejaid ootava Tuuli. Kolmas koht! Abiks ikka, raskel hetkel, nagu varsti selgus. Tagantjäreletarkuse lainel olles võiks nentida, et poleks me viimast võttes Gretat jahtinud ja niisama tšillinud, oleks Svea arvatavalt mööda jõudnud.

Sadamas, nagu sadamas ikka, leidus igasuguseid tarku. Leidus ka kurje inimesi, kes lasid lahti jutu, et nii kõva tuulega nagu homme võidakse viimane võistluspäev üldse ära jätta. See selleks, tuli minna sauna konte soojendama.

Saarel elu üle järele mõeldes ja numbreid Internetist Excelisse toksides ootas ees üllatus – olime üldarvestuses kolmandale kohale roninud, sest Ahtiga võrdsed 11 punkti andsid Topule edu, kuna meil oli etapivõit ja neil mitte! Pole vaja olla Jürgen Ligi, et välja arvutada, et meile oleks seetõttu vägagi sobinud viimase võistlussõidu tühistamine. Greta oli veidi liiga kaugel ees, et nende püüdmine usutav tundunuks ning Svea piisavalt kaugel, et nende pärast mitte väga palju närvirakke kulutada. Aga Ahti ei olnud kuskil mujal kui meie kukil.

Siinkohal võetagu lahti spordileksikon ja uuritagu termini võistluseelne pinge tähendust.

 

Kuues päev

Kas teate, mida tähendab närvide mäng? See on see, kui tuul puhub ja kõigil on äraseletamatult närvilised näod. Lisaks oli meie meeskonnas koju läinud Krista asemel tundmatuks jääda sooviv noorliige pautija/kallutaja rollis. Kui kõik sõltub ühest tuulisest tiirutamisest Kuressaare ja Abruka vahel, mille põhiline eesmärk on finišeerida eespool Ahtit, siis on tunne, et „navigare necesse est, vivere non est necesse“.

Saime ilusa stardi, juhtisime esimeses, teises ja kolmandas märgis, tegime kõik spinnitrikid otse raamatu järgi ja panime siis esimesel võimalusel kursiga võssa, sõites eesmineva grupi järel valesse märki. Õnneks taipasime oma viga üsna kiirelt kui meid jälitav verejanuline kamp otsustas üksmeelselt kurssi muuta ja häving jäi möödukaks. See intsident võttis meid siiksi piisavalt liimist lahti ja järgnevalt suutsime kaotada nii mõnegi meetri ja hävida esikoha Tuulile ja ega ka Ahti, Greta, Svea kuskil kaugel polnud, pigem vastupidi. Järgnes eelmisel päeval meile peaaegu saatuslikuks saanud krüss Roomassaare sadamasse.

Kui olete näinud filmi Lõputu küünlapäev, siis võite arvata mis tunne oli, kui me jälle kiiruse ja kõrguse kaotasime, lisaks veel tajutav häving iga paudiga. Läks Tuuli, läks Greta, läks Svea. Ahti õnneks ei läinud, tegime kõik mis vähegi pähe tuli, et püsida viksilt nende ja finiši vahel. Ahti tagant tuli vahelduseks hoopis Tiina. Ja nii jäigi.

Esimesed kaks paati valged, siis Svea. Topu MV kolmas!!! Mõeldud, tehtud.

 

Seitsmes päev

”Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.”

Just nii.

 

Quod scripsi, scripsi.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *