Rannarootsi regatt

Läbi pimeduse konservide poole

Rannarootsi regatt on tuntud selle poolest, et ta toimub suures osas öösel. Suveööd on meil tuntud selle poolest, et nad on valged. Sel aastal oli aga kõik pisut nihkes.

Topu meeskonnaks allakirjutanu, Toomas ja Johannes.

Start oli põnev, kohtusime füüsiliselt kohtunike laevaga, rammisime Greta ahtrit, heastasime patu ja saime minema viimastena. Kopli lahte jõudes oli seis juba oluliselt parem, meie ees Greta ja Svea, taga Eva ja Flisa.

EMHI ennustuse alusel oli võistluse ajaks merele lubatud oluliselt rohkem tuult kui ranna äärtesse, lisaks pidi hommikult tuule tugevnemine ja pöördumine loodesse algama just merel. Seega sündis allakirjutanu peas kindel plaan: merele ja ühe paudiga Dirhamisse.

Kiskus pilve ja pimedaks, lisaks oli läänest silma puhuv tuul ootamatult tugev ja laine lausvastik. Mitte miski peale sportliku entusiasmi ei kutsunud uurima, kas avamerel on tuul tugevam ja laine vastikum. Diskussioon teemal, kui loll plaan merele minek tegelikkuses ikkagi on, kiskus üsna samavõrra nõmedaks nagu ilm juba oli ja internetivalgust ei näe. Õnneks. Seniks aga oli kurss Hanko poole. Läks pimedaks.

Kus on sinna tuleb juurde ja pimedus ei piirdunud ainult ilmaga. Nimelt kustus Topu aku segastel asjaoludel juba õige pea peale starti ja esialgu tundus, et volte ei jätku isegi käigutuledeks. Peale südaööd siiski tuled süttisid, pilsipump aga mitte. Ka kõigi telefonide akud olid kõik üsna viimase piiri peal, mistõttu ei tihanud internetist meie konkurentide positsioone ega ilmaennustusi uurida. Ning loomulikult ei saanud ka korraldajate jälitusseade teistest nõrgem olla – selle aku kustus poolel distantsil. Selgus ka tõsiasi, et puuduv elekter tähendab puuduvat pilsipumpa ja lekk oli seejuures üsna kena. Kasutusse läks Johannese toodud … ja vesi lahkus paadist inimjõul. Kühveldamise käigus lahkus inimesest jõud ja asendus merehaigusega. Kuna kalade toitmine ei ahvatle, tuli minna magama. Rooli jäi Toomas, assisteeris Johannes. Kurss Hanko.

Äratus saabus koos üllatava teadmisega, et oleme keset Soome lahte kursiga Hankole ja ainus tahke asi peale Topu on üksik tanker. Aga oli hakanud valgenema ja see oli hea. Mõne aja pärast paut Dirhami suunas ja elu tundus ilus(am). Jälle hakkasid paistma Pakri tuulikud, oli näha mõningaid purjeid. Meie asukoht teiste suhtes jäi saladuseks kuni Toomasele Kaidolt tulnud sõnumini, et seis on hea. Pilss tühjaks kühveldada ja väike kõne Kaidole. Järgnes kõige müstilisem teadaanne – Svea ja Greta olla meie taga avamerel kursiga Soome vähemalt 6 miili kaugusel! Flisa ja Eva ranna pool, veidi ehk taga kuid kiiremad, Eva ees ja Flisa järel. Kiire vaatlus näitas, et Kaido poolt pakutud suundades on tõepoolest folkbooti meenutavad alused ja mis meil muud üle jäi, kui uskuda. Tundus, et võistleme Evaga esikoha pärast…

Selle uskumatu teadmisega elasime kuni ühel hetkel tundus, et Flisa on ranna alt tulles meilt eest lipsanud ja Osmussaare all juhtima läinud. Ees oli Eva kes pisut liiga terava kursiga Vormsi poole sõites ühel hetkel alla vandus ja kolmandaks jäi. Sellise kahtlase teadmisega läbisime Voosi kurgu, mõeldes, et Eva vanad on ikka kõvad vanad küll, aga õnneks on vahe selline, et kätte nad meid enam ei saa ja spinni nad ehk üles ei tõmba. Flisa uskumatust sõidust eriti ei mõelnud.

Aga võistluse tõeline üllatus alles saabus. Voosi lõpus ilmus Eva foka tagant välja tuttav spinn ja välja lastud groodilt võis lugeda punast purjenumbrit EST 23. Pikk mõttepaus. EST 23 on Svea.

Järgnenud spinni üles saamise paanikat on raske kirjeldada ja seetõttu ta kirjeldamata jääbki. Järgnenud võitlus oli peaaegu verine ja hetki kus puude oli sentimeetrite kaugusel, pole mõtet loendama hakata. Finiš, lõpusignaal, aeg 18:20:10, jagatud II/III koht.  Võitis Greta, neljas Eva, viies Flisa, ilm oli ilus. Hämming, karikas ja Rannarootsi konservid.

Mis on jutu moraal? Värvige oma paadid nii, et oleks kaugelt ja palja silmaga võimalik neil vahet teha. Ja laadige akusid 🙂

P.S. Kaido müstilisena mõjunud info meie ja teiste positsioonide osas sai selgust hiljem. Jälitusseadmete erinevatel hetkedel kustunud akud olid meid jätnud kaardil üsnagi suvalistesse kohtadesse, vaid Eva ja Flisa olid tol hetkel veel õigetes positsioonides, Topu, Greta ja Svea asukohad olid aga ammu ajast maha jäänud.