Rannarootsi Regatt, 29.06.12

02.07.2012

Konkurendid taga

Rannarootsi Regatt on kõigile Tallinnast MuhuVäina Regatile minejaile üks väga hea võimalus mõtestatult Haapsallu saada ja sealjuures veel viimaseid kordi enne väina omavahel mõõtu võtta. Veel viimaseid settungeid seada. Nii ka Sveale. Start nagu ikka reede õhtul kell 19:00 Piritalt, et siis orienteeruvalt järgmise päeva lõunaks Haapsallu jõuda. Svea meeskond Hard, Tõnis ja juba kogenud asendusliige Virko. Eelmisel aastal oli see üks pikk taganttuule spinniots, sel korral lubas ilmaennustus vaheldust ja seda ka tuli.

Piritale jõudes ikka puhus veel, aga päris stardiks vaibus nii ära, et start anti kõigile stardialas sihitult lengerdavatele paatidele korraga ja pingutasid siis kõik, et oma nina üldse Haapsalu suunale pöörata õnnestuks ja kuidagigi liikuma saaks. Svea oli õnnestunud parima stardiga ja teistest ees nõnda me seal sarnase kiirusega luksusime. Ühel hetkel Topu tuli järgi ja grammikese teisedki. Nõnda me seal loksusime ja Topu omadega mõtteid vahetasime, kuni tuul grammikese taha pööras. Tõnise algatusel ning naljaga pooleks Topule demonstratsiooniks otsustasime spinni panna, mis oli superotsus. Täpselt samal ajal läks eesolevatel suurtel ka spinn peale ja selleks ajaks, kui teised folkboodid reageerida jõudsid, oli Sveal mitusada meetrit edu sees…
Kas oli vist nii, et kolme tunniga olime Paljassaare idatoodrini jõudnud. Svea eest ära, Greta tagant pundist eraldunud, teised omavahel seal midagi nagistamas. Päike oli loojumas, ilm mõnus soe, tõusev taganttuul lükkamas. Vahed pikenesid veidi, Greta meid jälitamas, ja selliselt jäi see mitmeks tunniks ilma oluliste muutusteta.

Päike tõuseb...

Ja no kuigi meil Svea peal oli ärevus sees üle pika aja Greta ees olla, saime kordamööda ikka sutsaka magada ka, kuni öösel lõpuks millalgi Greta meile järgi jõudis ja siis sinna meie ahtrisse paarikümne meetri kaugusele muutumatu vahega jäigi jälle päris mitmeks tunniks. No ei ole närvidele kerge, kui valusaim konkurent sedasi sõna otseses mõttes kuklasse hingab mitu tundi järjest… Ülejäänud folkboodid olid suht kaugel vaevu eristatatavad.
Tuul läks millalgi aga teravamaks ja meile tundus, et äkki juba fokaga teeb sama välja ehk spinn sai alla ja Greta endiselt spinniga taga. Ei muutunud midagi. Kuni ka Greta võttis spinni maha ja ikka ei muutunud midagi. Katsime neid veidi ülalt ja kohati oli tunne, et ründavad, kuni olid juba kõrvalgi, aga siis jäime katma ja jälle liikusime grammi ette. Päike oli juba üleval, kui Tõnis oma unevahetuse lõpetas ja peale Dirhamit hakkasime ikka konkreetsemalt pead murdma enda trimmi osas ja vist olid outhoulerid muu hulgas see põhitrikk, mis käiku andis lõpuks ja venitasime Greta eest tasapisi vahe paarisajale meetrile. Tõnisega samal ajal unevahetust teinud Mikk ka sättis Greta peal midagi, aga ju ta vaatas, et see vahe enam väga ei veni ja oli uuesti magama läinud, jättes meeskonnale korralduse Gretat  Svea sabas hoida.
Juhtus aga see, et Savinovi madala märgist oli vaja kurss veelgi tihedamaks ajada ja sealjuures me ikka trimmisime asju nüüd nii kuis oskasime. Ise veel piilusime taha, et ei tea, kas nad kursimuutuse puhuks äratavad Miku üles, või lasevad magada ja jätkavad omapäi… Ja nad ei äratanud Mikku, ja me tõmbasime vahe ligi poolele Nm-ile. Peagi oli roolis jälle Mikk, aga vahet tagasi ei suutnud ta enam sõita ei krüssuotsas Voosi kurguni ega ka mitte tihedas pautimismängus Voosi kurgus. Isegi, et me päris lõpus juba lõdvemalt lasime ja Greta pisut vahet vähendas, siis ikkagi ülipõnev sõit oli meil ja Greta ees esikoht võetud. 17h ja 20min purjetamist ja vahe 3min 41s! Muhu Väina ootus ja meie usk igatahes kasvas!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *