Purjetamise hooaja lõpuvõistlus 29.10.2011

06.11.2011

Gretaga hooajalõpu regatil osalemine on viimastel aastatel kujunenud „Naisten maljaks“ ehk maakeeli naiste karikaks. Sellist nime kannab Soomes HTPS-i korraldatav regatt, kus roolis peab olema naine. Nii ka sel aastal oli meeskapten Köösel samal aja  Tartu linnas tarkust taga nõudmas .
Pabin hakkas end juba paar nädalat varem üles kerima. Keda meeskonda kutsuda, kellele julgen Gretat ja ennast usaldada :), kuidas kai äärest minema ning tagasi saada ja kas pump just seekord alt ei vea ning puri soones püsib? Tasapisi hellitasin lootust, et ilm tuleb raju ning võistlus jääb ära.
Marielle pootsman Leida jättis peale Naissaare sügisregatti mulle laevaraadio kasutada- ikka lõpuvõistlusele mõeldes. Mikk tassis mootori koju ja putitas sellegi nii korda kui võimalik. Näis, et pääsu pole…
Päevad tiksusid ning meeskonda polnud endiselt koos. Paras peavalu. Tallinnas on folkboote nagu seeni pärast vihma ja vähegi kogenud kätest puudus. Seda teab kõige paremini vast Siim Dorothealt. Head mõtted tulevad ikka viimases hädas. Tänavused parimad folkbotistid olid ju täitsa vabad! Kõne Haapsalu Tuuli-dele, veidi mõtlemist ja… BINGO!! Rõõm-rõõm, seda jagus kohe kõigile ja kõikjale 🙂
Reede õhtul otsisin kõik, mida vajalikuks pidasin kokku- gps, laevaraadio, võistlusmäärused, mereriided, Wurzelpeter, kõrsikud ja jahtklubi väravakaart. Tänavu jätsin punase bulletääni- „Laevade kokkupõrke vältimise reeglid“ koju. Kui tuleb pauk, siis tuleb. Tuuli-dega leppisime kokku 9.30 Pirital. 11.00 pidi esimene stardihoiatus olema.  Parem varem, kui hiljem.
Teel Piritale helistasin veel igaks juhuks Olevile. Olin ise  kindel hilineja, ikkagi laupäeva hommik ja uni maitseb magusamini. Nad on teel, aga jäävad veidi hiljaks. Tundus, et igaks juhuks peab teisedki läbi helistama. Paari kõne tulemusel registreerisin hoobilt kolm folkbooti kohtunike juures.
Sadamas oli veel üsna rahulik. Pilsipump tööle ja foka peale ning jäin ootele. Tasapisi tiksus rahvast juurde ning kui registreerimisaja lõpp juba napilt möödas, hakkasid folkbotistid saabuma. Vana Armu rahvas täiskooseisus neljakesi ja Topu soomepoisid. Ning lõpuks minu kauaoodatud kaugema nurga mehed Olev, Ott ja Siim, kes läks appi kätepaariks kuhu mujale, kui Dorotheale.
Peale mõningast pusimist ja kõnet kaptenile Tartusse, said vennad Oolupid Greta mootori mürisema ning Olev manööverdas Greta merele. Sadamas ei tajunudki nii väga tuule tugevust, mereväravatest välja jõudes oli kreen algul ehmatavalt mehine. Kohendasime purjeid ning võtsime suuna stardiliini poole.
Rada oli juba teada 787Fo ehk siis märkide vahel ja finiš olümpiatule juures.
Välja kuulutatud LYS grupis soleerisid folkboodid: Vindrufs, Dorothea, Topu, Vana arm, Svea ja Greta
Arvutuste kohaselt pidi meie grupi start olema 11.25.
Raadio teel tulevad teated toimisid kui kellavärk. Kontrollisin veel nr.5 lipu määrustest ning asusime kohtadele- mina rooli, Ott ja Olev purjedele. Ajaliselt oli stardini jäänud paar minutit. Raadio oli vait. asi näis imelik. Hõikasime just ennist Dorotheale, et kohe on start. Hakkasime kohtunikelaeval lippe uurima. Polegi lippu. Mida?! Eemalt paistsid suured jahid, kes tulid juba märki võtma. Selleks oligi meid lihtsalt ootele jäetud. Aga folkbotistid on selline huvitav liik purjetajaid, kes algul ei saa vedama ja pärast pidama ning värvilistest lippudest peavad lugu vaid Viappori tuoppil regatijärgses sadamas. Nii panid kõik jahid 11.25 ajama. Samal hetkel läks üles 5minuti lipp. Taibanud, mis toimub, jäime Gretaga ootele, et kõik kutsutakse tagasi. Aga võta näpust, hoopis kohtunikekaater kihutas külje alla ning andis teada, et minge ka. Väike hämmeldus, aga panime siis Gretaga leekima. Mitu magusat minutit teistest maas. Olev ja Ott tegid purjedele säru ning mina püüdsin võimalikult tublilt oma roolimehe-rolli panustada. Greta liikus kogu kambast  teises suunas ning pärast pautides ning juba teistega enda olukorda võrrelda püüdes selgus, et läheb stardiviperustest hoolimata päris hästi. Greta oli füüsiliselt mõnest folkboodist möödaski. Juhuu! Palju üle õla vaadata ei saanud, sest muidu läheb kurss käest, aga Vana Arm libises hirmu tekitavalt ligemale.
Selja taga pöördemärgi ligidal juhtus midagi! Vindrufsil oli mast nagu murdunud lill. Seda las kirjutavad teadjamad, mis-kus-kes ja kuidas. Olevat ühe suure jahiga rüselenud.
Peale viimast märgivõttu paistis kätte Svea triibuline spinnaker. Liiga kaugel ees.  Olev tõdes, et järgmiseks hooajaks peab Tuuli kuidagi veel kergemalt jooksma panema. Näha on, et esikohtadega läheb rebimiseks.
Greta tegi mõnusat spinnisõitu mereväravate poole ning finišeerisime väga rahulolevatena. Päike paistis, tuul puhus, sõit läks kokkuvõttes väga hästi ja kohtunikud olid ka  rõõmsad- mida veel tahta 🙂
Aga vist ikka oli veel midagi tahta.
Purjed pakitud ja autosse kantud, otsad-soodid Greta küljest koristatud ning kõik valmis masti maha võtmiseks, suundusime kõikseemees-folkbotistid piduliku lõputseremoonia ootuses jahtklubi juurde. Vahetult enne auhindade jagamist tekkis ärev segadus, et protokollis on viga ja Greta on esimene. Samas räägiti midagi viiest minutist ja stardist. Süda kloppis ärevusest. 5.grupi kohti hakati välja hõikama. Ikka tagant ettepoole. Püüdsin kõrval seisvate Olümpiku  meeste loba mitte kuulda.
Kolmas koht- Vana Arm. Nende meeskonda on lausa lust kõrvalt vaadata. Huvitav millal Vana Arm viimati võistelda sai enne nn. uut ajaarvamist?
Teine koht- Svea. Kas tõesti teine?
Esimene- Greta. Põmm-põmm-põmm tuksub süda mul, la-la-lal-lal-laa :))
Uskumatu lugu! Aga rõõm oli suur ja asi ikka segane.
Svea ja Greta finišeerimise vahe oli  napilt alla viie minuti ning  järelikult  võeti stardis toimunud segadust lõpptulemuste kuulutamisel arvesse.
Tulemused:
http://www.kjk.ee/upload/events/doc13198831661.htm

1.GRETA- Ingrid Köösel, Olev Oolup, Ott Oolup
2.SVEA- Hard Perk, Tõnis Piirsalu, Erki Kind
3.VANA ARM-Juta Lember, Helmut Lepik, Mihkel Lember, Helen Piirsoo
4.TOPU- Pertti Neero, Tooma Kütt, Andres Konuts
5.DOROTHEA- Siim Ojaver, Siim Valgre, Indrek Orav
6.VINDRUFS- Martin Orav, Ain Roosma

Sissejuhatav Naistemaljat-jutt on täitsa teemakohane, sest esikolmikus on lausa kaks naist!
Kokkuvõtvalt seekordsest sõidust võiks enestele lubada, et järgmisel hooajal tunnevad ja oskavad vaadata ka folkbotistid lippe ning ei tee endale häbi kohtunike silmis.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *